Igavene õpilane

2. päev

October 1st, 2009 Posted in praktika | Prindi see postitus Prindi see postitus |

2. päev 19.07.2009, sõidukatse 1,7 km ja aega kulus selleks 0.20

10. Valmis tuule toel tuiskama

10. Valmis tuule toel tuiskama


Indrek: istusime Morgonlandis tormivarjus. Õhtul kell 21:00 üritasime küll Kuggskäri suunas (18,5 km) teele minna, aga eemaldusime saarest vaid 500m ja tulime tagasi. Aivar tundis eesistujana, et paadil puudub säärase ilma (taganttuul hooti üle 20 m/s) tarvis piisav tasakaal. Oli see nüüd valesti pakkimisest, või vähe ebaõnnestunud pingi disainist, aga järgmisel hommikul oli kõik korras. Vahepeal oli Aivar lossinud paadi tühjaks ning põhjaliku pakkimise abil parema tasakaalu tarvis eeldused loonud. Mina teipisin tagumise istme ringi, sest minu tagumikku toetavat vahetükki meil kaasas polnud. Edaspidise osas otsustasime, et Aivar vastutab paadi pakkimise eest.

11. Meri hingab Kuggskäril

11. Meri hingab Kuggskäril

Eelmisel aastal olin siin saarel üksi. Ka tookord olin tormivarjus. Siis tulin Bengtskärilt ja olin juba koduteel. Saar oli sama, aga tunded uskumatult erinevad. Kahekesi rännates on maailm väiksem, turvalisem ja ühe olulise võimaluse võrra rikkam – nauding näiteks imekaunist päikeseloojangust saab jagatud. Ma olen aastaid olnud foto- ja filmikaameraga hälvik, kes püüab kõike kaunist ja kohutavat digitaalsesse mällu salvestada. Kodus neid salvestusi näidates ja vaatajate kommentaare kuulates mõistsin, et olen selles valdkonnas lihtsalt õnnekütt :-) . Mäletan, kuidas Fred Jüssi ühel sügishommikul oma kaameraga Vilsandil jändas ja ootas ning mitu tundi ühe palgi otsa püüdis õige valguse alla saada. Olen leppinud oma keskpärasusega selles vallas ja püüdmatu püüdmata jätmisest enam masendust ei tunne. Juuresolev pilt on muidugi Indreku pildistatud :-) . Ise eelistan nautida hetke ja salvestada see ülev tunne oma südamesse …

Üks väga oluline asi veel, mis seotud meie suhetega sel sõidul. Kui Indrek tuli välja kokpiti vahetamise mõttega ehk siis otsusega, leidsin kohe peale oma ego minestusest toibumist, et see on suurepärane võimalus õpetada head sõpra just nimelt kapteni rollis tegutsema. Kus ta seda võimalust veel paremini saada võiks? Häälestasin ennast kiiresti koolitaja lainele ja hakkasin oma raadiojaamast tarka juttu eetrisse paiskama. Paraku selgus sõidu lõppedes, et Indreku raadio oli vaid põgusalt minu saatjaga samal lainepikkusel. Enamuse juttu rääkis edev saatejuht iseendale … Kuidas sai selline jama juhtuda minuga, elukogenud koolitajaga?

Järgmisel päeval

  1. 1 Trackback(s)

  2. Dec 8, 2009: Aivar Haller » Blog Archive » 1. päev

Post a Comment