Igavene õpilane

Kuidas me sõpradeks jäime

October 1st, 2009 Posted in praktika | Prindi see postitus Prindi see postitus |

Kas Sa tead, mis on vahet ootusel ja eelistusel? Luba ma selgitan oma vaatenurka. Ootus on see, kui olen otsustanud, nui neljaks aerutada Vilsandilt Gotlandile ja millegi vähemaga lihtsalt ei lepi. Kui siis Gotlandile ei jõua, saan heal juhul, sitamaitse suus piirivalvekaatriga sõita või siis nekroloogi, kus kirjutatakse, et lahkus kompromissitu võitleja … :-) . Niipalju ootusest. Eelistus on see, kui ma olen teinud kõik vajaliku ettevalmistuse Gotlandile sõiduks ja … olen valmis kõik oma plaanid ilma halamata ümber tegema.

01. Järgmist sihtmärki määramas

01. Uut sihtmärki määramas 2007 Vissulaiul

Mina eelistasin sel suvel koos sõber Indreku ja tema Kärdiga Gotlandile jõuda. Kärt on Indreku noorima tütre järgi ristitud kahene karbonpaat Argo Maxi Expedition. See Viimsis, Tahes toodetud imeline kahemehe kajakk on parim investeering friigile, kes armastab sõitma minna kaugele ja kauaks. Ma teadsin, et sinna paati mahub palju, aga see on täiesti üle mõistuse, kui palju sinna mahub! Kui tahta võrrelda, siis 2003 suvel laadisime Simmoga Kikkas’ega Tahe Reval Duo viiepäevase sõidu tarvis (külastasime Vaindloo saart) otseses mõttes allveelaevaks. Silma järgi hinnates neelas Kärt tavaari ligi kolm korda rohkem ja veeliin jäi rikkumata. Paati sai kolmenädalase reisi täisvarustus koos viie päeva veega!

Veel kolm päeva enne starti olin kindel, et suundume Vilsandilt Gotska Sandöle ja sealt Gotlandile. Siis saime ilmakaarte vaadates aru, et see on küsitav. Kaks päeva enne sai selgeks, et valdav ja üsna tugev läänetuul sunnibki suunda muutma. Siis tegime otsuse Hiiumaalt Bengtsärile ja sealt üle Ahvenamaa ning Svenska Högarna lõunasse sõita. Juulis ja augustis puhuvad Läänemerel valdavalt edelatuuled ja hädapärast saab tugevama tuule eest ka saaretiku varjus alla Gotlandi traaversile välja hiilida.

02. Kärt kuhja all Peraküla rannas

02. Kärt reisieelse kuhja all Peraküla rannas

Otsustasime teele minna reedel, 17.07.2009. Päev varem saime aru, et Hiiumaale pole mõtet trügida ja valisime stardipaigaks Peraküla kauni liivaranna Nõvast mõne kilomeetri kaugusel. Tallinnast lahkumine viibis ja alles päikeseloojangul tassisime kohalike sõprade abiga oma nodi randa ning hakkasime pakkima. Indreku palvel olid keskmine ja tagumine trümm juba tehases tavapärase (150+70 liitrit) vaheseinte nihutamise läbi peamiselt jalaruumi arvelt veel ca 40 lisaliitrit juurde saanud. Ja siis veel eestrümm, mis neelas 55 liitrit.

Kastide kaupa autost kohale taritud kraam voolas Kärdi mõõtmatusse kõhtu. Kuna meie sõidu algus kandis selget kiirustamise märki, siis jäi pakkenimekiri koostamata. Õnneks tegime ettevalmistusest ja kogu reisist ka videopäeviku, kus tutvustasime muuhulgas lähemalt nii kokpittide sisu kui ka trümmide komplekteerimist. Kelle faktihuvi on suur, saab need filmid üle vaadata.

Pakkimine võttis aega kaks ja pool tundi (22:40 – 01:15). Saatemeeskond Indreku pere näol lahkus 01:30 ja meie proovisime teha väikse uinaku. Indrekul see isegi õnnestus (arsti värk :-) ), mina jälgisin kerge ärevuse ja kustuva huviga, kuidas purjus uudistajad kottpimedal rannal meie paadi otsas kakerdasid. Peraküla rand oli suvereedeses ehtes – joodi, karjuti, lasti rakette ja kusti vastu naabri telgiseina. Kell 03:40 aitasid kolm öö üle elanud tubli meest meie paadi rannast lahti lükata. Meresõit oli alanud …

03. Teel Hausmast Ahvenamaale

03. Teel Hausmast Turu saarestikku 2008 juulis (foto Jarek Jõepera)

Viimastel aastatel olen igal suvel mõne pikema sõidu ette võtnud. Tavaliselt üksi, sest soovitud kaaslased pole tulla saanud. Olen alalhoidlik iseõppija. Skeptik selle sõna algses tähenduses – vaatlen ja kaalutlen ning pea ees tulle ei torma. Usun seda, mida kogenud olen ja kogemusi kogun sammhaaval. Pikkadeks sõitudeks valmistusin aastaid. Sobiliku varustuseni jõudmine oli kordades kergem kui kaaslaste leidmine. Olen aastaid leiba teeninud meeskondade ülesehitamise ja juhtimise valdkonnas. Seepärast usun teadvat, mis eeldustel koostöö tekib, sünergiaks kujuneb ja edu kogeda aitab. Need teadmised on mind väga valivaks muutnud.

Meri on kaunis, aga karm. Ta ei hoia uljaspead ega ülbikut - kes merd ei austa, saab varem või hiljem Neptunuse karmi kätt tunda. Tavaliselt häälestan ennast meresõiduks hoolega. See tähendab tervet rida visualiseerimise ja tunnetamisega seonduvaid harjutusi ning meditatsiooni, mis lõppkokkuvõttes aitavad mul jõuda enesekindla seisundini. See on üsna sarnane sellele, mida kogesin sportlasena oma kiireimate jooksude, kõrgeimate hüpete ja pikimate visete eel. Kuigi olen maksimaalselt keskendunud käesolevale hetkele, ma näen, kuulen ja tunnen seda, mis mind ees ootab ja olen tänulik – nii võiks seda seisundit lihtsalt kokku võtta. Ma tean, et mõne jaoks on see tobe posimine, aga ma ei lase ennast segada :-) .

Miks ma sellest kirjutan? Iga päevaga avastab üha rohkem inimesi kajakisõidu ja pikad ületused muutuvad üha tavalisemaks. On olemas reaalne oht, et need ületused muutuvad uljaks võidu peale uhamiseks ning pingul musklit hakatakse pidama peamiseks argumendiks. Üksi uhaja vastutab ise enda eest, aga kui mitmekesi minejatel jääb häälestamine poolikuks ning kokkulepped ja kooskõla enne reisi saavutamata, siis võivad tagajärjed olla traagilised. Merel on tuhat nägu ja kuni sa suhtled tema leebema poolega, on kõik kena. Karmim pool võib avaneda hetkega ja ehmatus võib olla suur. Kui selles olukorras üksteisele toeks ei osata või ei suudeta olla, siis on seis räbal. Vastutab reeglina see, kellel on rohkem kogemusi.

Seepärast kirjutan järgnevalt olulisest kogemusest, mis sai osaks mulle ja Indrekule. Usun, et see pakub mõtteainet ka Sulle. Kui juhtunu sai võimalikuks meiega, siis võib see juhtuda ka Sinuga. Räägin kõigest järjekorras, aga etteruttavalt võin öelda, et eespool kirjeldatud reisieelne hingeline ja vaimne häälestumine jäi selle sõidu eel ära. Miks? Aus vastus on, et olin sõidu ettevalmistamise käigus oma viimaste aastate hullemas augus. Perefirma ja isiklikud rahaasjad võtsid kogu tähelepanu ja kui sõidu tehniline ettevalmistamine sai veel kuidagi üle noatera ära tehtud, siis vaimne pool jäi täitsa unarusse.

Mis sellest kõigest edasi sai? Kuidas me sellest kõigest välja tulime ja heade sõpradena jätkata saame, sellest saad lugeda alljärgnevalt. Minu jutt on tavalise tekstina. Indreku mõtted ja tunded on kursiivis ehk kaldkirjas ja sinise värviga. Soovitused neile, kes peaksid tahtma pikemaid sõite ette võtta, on boldis ehk paksemas kirjas. Soovime Sulle head lugemist ja kui midagi jääb küsitavaks ning soovid asjas rohkem selgust saada, siis võta meiega julgesti ühendust. Aitame Sind meeleldi, sest neid, kellega meresõidule minna, võiks alati rohkem olla :-) .

Järgmisel päeval

Post a Comment