Igavene õpilane

Kajakimehe filosoofiat

October 10th, 2013 Posted in artiklid | Prindi see postitus Prindi see postitus |

Kirjutasin selle loo originaalis ingliskeelsele kajakisõbrale, et kutsuda teda Eestimaad väisama. Ehk on siin mõtteainet ka omakeelsetele lugejatele :-)

Oma esimese kajaki ostsin tosin aastat tagasi. Olin nelikümneaastane mentor ja koolitaja, kelle igapäevane töö on inimestega suhtlemine. See suhtlemine oli väga intensiivne ja täitis kogu mu ärkveloleku aja. Ühel päeval tajusin, et vajan paika, kuhu ajutiselt selle tohutu infovoolu eest peitu minna.

Olin sündinud ja kogu oma lapsepõlve veetnud saarel - Hiiumaal. Meri oli lahutamatu osa minu elust ja mõjus mulle alati rahustavalt. Kui elu kippus keeruliseks minema, siis leidsin ennast taas mere ääres jalutamas. Vaatasin suure ja kustumatu igatsusega silmapiiri ja unistasin teistsugusest, meelepärasemast elust. Poisikesena ma veel ei teadnud, et see parema elu meeleseisund on siinsamas käeulatuses, pelgalt minu otsuse taga kinni. Selle teadmiseni jõudmine võttis pikki aastaid.

Seega siis, olin just saanud nelikümmend, oli varajane sügis ja töörohke aeg seisis alles ees. Ometi oli mul suhtlemisest juba kopp ees. Ma küll armastasin oma tööd ehk inimestega suhtlemist, aga ma vajasin midagi, mis vahelduseks mind sellest suhtlemisest eraldaks ja aitaks akusid laadida. Jalutasin Tallinna lähedal rannas ja otsustasin, et pean paariks päevaks inimeste käest pääsema. Kuhu? Vaatasin merele ja vastu vaatas vastus – ma pean merele saama. Selelks oli vaja paati. Jahiga ma sõita ei osanud, samuti mootorpaadiga ja sõudepaadi rentimine merele minekuks tundus jabur.

Kes otsib, see leiab. Mina leidsin Tallinna külje all Tahe tehase ja ostsin oma esimese Tahe kajaki – Mari. Meistrimehelt, kes selle tegi, sain teada, et kilomeetrike rannast kannatab ikka eemale aerutada, aga varustus peab olema vastav selleks, kui ümber juhtun minema. Võtsin asja tõsiselt – soetasin korraliku varustuse ja paat oli auto katusel kuni jää tulekuni. Kasutasin ära iga vaba tunni, et merel olla ja aerutama õppida. Julgus ja distantsi pikkus kasvasid üheskoos ja iga korraga. Ümberminekud õpetasid, et kõige hirmsam, mis juhtuda saab, on märjaks saamine.

Järgnevatel aastatel proovisin järjest Tahe uusi kajake ja kogemuste kasvades tegin juba omapoolseid ettepanekuid just selliste mudelite arendamisel, mis olid mõeldud pikemate sõitude tegemsieks. Olin küll jätkuvalt üksisõitmise usku, aga üha enam tundsin, et soovin jagada seda erakordset kogemust, mida kajakisõit merel pakub. Nii juhtuski, et üsna mitu aastat sõitsin ringi kaks Tahe Revalit statsionaarselt Toyota Previa katusel. Kajakisõit oli ja on siiani oluline osa minu mentorprogrammist. Üks asi on tugitoolis teed juues rääkida tippjuhile harmoonia ja tasakaalu tähendusest, aga palju asjakohasem on teha seda õhtul üksiku laiu peal lõket tehes. Eriti kui seljataga on ümberminek ning paati tagasi ja hirmust üle saamise kogemus.

Hoolimata külmadest talvedest on Eestimaal aerutamise aega suuhteliselt palju – märtsist detsembrini. Loomulikult on vesi üsna jahe ja varustus peab olema korralik. Kui see tingimus on täidetud, siis on kõik muu puhas rõõm. Kui ei ole mahti tund või paar autoga Tallinnast eemale sõita, et minna külastama mõnda 50st Eestimaa karmist aga kaunist suuremast saarekesest, siis võib minna ka Tallinna lahele ja aerutada näiteks 10-12 km kaugusele Aegnale või Naissaarele. Juba ainuüksi Tallinna ajalooline panoraam on mereleminekut väärt. Lisaboonus on nimetatud saarte puutumatu loodus ja aastakümnete tagune militaarmaastik.

Kui aga on mahti ja tahtmist rohkem kui mõned tunnid merd künda, siis võib julgesti üks kuni kaks nädalat aega varuda ja panna ennast valmis Läänemere ja Soome lahe karmi ilu nautimiseks. Suvel on meil valdavad edela ja lääne tuuled ning see teeb nauditavaks aerutamise ühest Eestimaa otasast teise. Miks mitte varuda 10-14 päeva ja nautida rahulikku kulgemist mõõda Eesti põhjarannikut? Alustada võib näiteks augusti esimesel nädalavahetusel Hiiumaa pealinnast Kärdlast, kus sel ajal toimuvad traditsioonilised Kohvikute päevad. Poole päevaga saab saare pealinna elust hea ülevaate ning kajakiretk võib alguse saada samast Kärdla sadamast, et jõuda näiteks Vissu või Kadakalaiule ööbima.

Edasi üle Harilaiu Vormsi, kus ei tee paha päevake aega võtta ning jalgrattaga kohalikku saareellu sekkuda. Eesti saarte ja laidude eripära seisneb selles, et nad on üsna hõreda asustusega, kui asustust üldse on ja teiseks on kohalik rahvas meresõitjate vastu lahke. Telgi püstitamine rannas ja ka oma elektrooniliste vidinate laadimine kohalikus vooluvõrgus ei ole üldjuhul probleem.

Vormsist võiks läbi Noarootsi ja Dirhami jõuda Osmussaarele, kus on kindlasti vaja ühte päeva nii geoloogiliste kui ka ajalooliste vaatamisväärsuste tarvis. Viikingite aegne legend räägib, et sel saarel tegutses Põhjala jumal Odin ise. Eesti aerutajad kasutavad seda saarekest stardipaigana, et 70 km loodesse jäävasse Turu saarestikku aerutada. Eestimaa rannaalast huvitatu aga võiks edasi ida suunas aerutada ning Suurt ja Väikest Pakrit külastada. Edasi Paldiski pankrannik ja Laulasmaa liivarannad, võimas 30 meetrin Türisalu pank ja Vääna-Jõesuu surfirand.

Vähemalt üks päev ja õhtu kuluvad looduslikult imelise Naissaare külastamiseks ja hea õnne ning korralduse juures ka rahvusvahelise tippklassiga muusikasündmusest osa saamiseks. Kui just ei soovi päevaks Tallinna vanalinnaga tutvuma põigata (mis ei ole üldse paha mõte), võib edasi aerutada Aegna ja Prangli saartele. Prangli on ajaloos esmamainitud 1387 aastal ja täna suhteliselt tiheda asustusega. Üle poole sajandi on elanikud naasnud ka Rammu ja Koipsi saartele. Kaberneeme sadamas tasub külastada Eesti rannaala üht parima köögiga söögikohta. Mandri liivarannad on küll üsna rahvarohked, aga Rohusil või Pedassaarel leiab kindlasti mõnusa vaatega omaette telkimise koha. Rääkimata Uhtju inimtühjadest laidudest.

Nii Juminda kui Pärispea neemetipud on oma külaeluga toredad maabumiskohad, rääkimata ühest paremini korrastatud Eestimaa saarest Mohnist, Selle saare lahke haldaja peab üksiti väga heal rahvusvahelisel tasemel kunstimuuseumi üle väina Viinistus, mille külastamiseta jääks reis poolikuks. Sarnaselt Naissaarele on ka Viinustus on suur võimalus sattuda tipptasemel muusika- või teatrisündmusele. Sama kehtib ka Käsmu kohta, mis muistse reederite külana pakub kindlasti huvi kahästi säilinud arhidektuuri poolest. Käsmu võiks ka olla kõnealuse kahenädalase kajakimatka lõpppunktiks. Sinna saab tellida transpordi tagasisõiduks ja sellel tagsiteel omakorda külastada imelise loodusega Lahemaa Rahvusparki, kaunilt restaureeritud iidseid mõisaid või siis Eesti Shveitsiks kutsutud Kõrvemaa Maastikukaitseala.

Sedasorti kahenädalane rahulik kajakiretk annab päris hea ülevaate Eesti kultuurist, rannaelust ja loodusest, parajal määral aerutamist (max 20-30 km päevas) ning võimaluse igati taskukohase hinna eest nautida erakordseid päikseloojanguid ja –tõuse.

Kui ei ole mahti või tahtmist nii pikalt matkata vaid viibida rohkem puutumata looduses, siis sobib Eestimaal ette võtta 3-7 päevane matk Väinamere laidudel või Saaremaa läänerannikul Vilsandi Rahvuspargis. Kui aga on just vastupidi, soov ette võtta pikemaid mereületusi ja näha oma silmaga ning kogeda oma nahal ehedat väikesaare eluolu, siis sobib 4-7 päevane retk Ruhnu ja Kihnu väikesaartele Riia lahes.

Olen tosina aastaga nii üksi kui kaaslastega eelkirjeldatud marsruutidel seigelnud ja mida vanemaks saan, seda rohkem Eestimaa karget ja karmi loodust armastama õppinud. Ka väljamaalastest sõbrad on vaimustuses meie mere sajast näost ja võimalusest nädala paari jooksul kogeda suurt harmooniat - nii ilu kui ka valu. Meie vettesse tulijad peavad kindlasti arvestama muutlikke ilmadega ja sellest lähtuvalt oma varustuse valima. Ise sõidan pikemaid sõite aastaringselt kuivülikonnas, sest ka keset suve võib põhjavee kerge muuta vee 5 kraadiseks ja seda ka 25 kraadise ilmaga. Seega võiks oma ja äraproovitud sõiduvarustus endal kaasas olla. Kellel pole just vastapandamatut soovi kohale tulla ka oma kajakiga, saab korraliku sõiduriista alati mõistliku hinna eest ka Eestist kohapealt laenutada. Valikuvõimalus on üsna lai - pakutakse nii Eestis kui ka piiritaga toodetud paate.

Eesti oma kajakitootja Tahe Marine on kindlasti pisut ka rahvusliku uhkuse upitaja :-), olles üks tuntumaid Eesti kaubamärke maailmas. Mulle endale on aastate pikkune koostöö Tahe Mariniga pakkunud hulgaliselt positiivseid kogemusi. Kuna tegemist on rahvusvahelisel turul oma heaadust tõestanud suurtootjaga, siis seda enam on nauditav omanike ja meeskonna innovaatiline paindlikkus ning katsetamise julgus. Loovuse üks suuremaid pidureid on hirm eksida ja vigu teha. See on midagi, milles Tahe Marine meeskonda kindlasti süüdistada ei saa. Oma tegemistes järgivad nad vanade meresõitjate vaistu ning lisavad sinna paraja annuse XXI sajandi ambitsioone. Kajak on küll inimajaloo üks iidsemaid sõiduvahendeid, aga kindklasti ei saa öelda, et ta on lõplikult valmis.

Selle loo lõpetuseks pean oluliseks märkida, et Eestis on saari Soome ja Rootsiga võrreldes märksa vähem ja nende saarte elanike lood iseäranis hästi hoitud. Nende saarte külastamine aerutades annab hea ülevaate meie rahva keerulisest ajaloost ja tutvustab hästi riiki, kus meresõit on sajandeid olnud loomulik nagu hingamine. Kuigi mina ise leidsin merel aerutades oma elule uue hingamise, õppisin rannakülasid ja väikesaari külastades tundma ka hoopis teistsuguseid lugusid. Meie ajaloo lahutamatu osa on paraku ka rahvusliku paadi- ja laevatootmise hävitamine. Õnneks on aga eestlane jonnakas nagu rannakadakas ning kui vähegi soodsamat pinnast tekib, ajab oma nina jälle adrumudast välja. Nii on ka paaditootmisega. Pean oluliseks tänada iga Tahe Marine kajaki ostjat, eriti välismaalasi, sest iga selline ost aitab taastada meie väikse rahva väärikat positsiooni paaditootjate maailmakaardil.

Post a Comment