Igavene õpilane

Jon Huntsman „Võitjad sohki ei tee“

July 15th, 2014 Posted in artiklid | Prindi see postitus Prindi see postitus |

Seda raamatut lugema asudes oli hinges kerge kõhklus. Jon Huntsman on maailma üks tuntumaid filantroope ja arvamusi tema kohta on üsna vastakaid. On neid, kes usuvad ta olevat inimlikkuse kehastuse ja on neid, kes peavad teda lihtsalt põrunud taadiks, kes oma rahaga enam midagi tarka teha ei oska.

„Võitjad sohki ei tee“ aitab asjas selgust saada. See on erakordselt sihikindla ja pühendunud ärimehe raamat sellest, kuidas ettevõtteid luues ja juhtides inimesena kasvada. See on lugu sellest, kuidas saada ja jääda Inimeseks. See on väga isiklik raamat multimiljardärist, kes rajas oma hiiglasliku äriimpeeriumi tuginedes inimlikele väärtustele.

Huntsman viitab, et äril endal ei saa olla eetikat. Inimesed on need, kes saavad evida kas eetilisi või ebaeetilisi standardeid. Kõnealust raamatut lugedes saab üsna selgeks, et eetika ei ole privileeg. Eetiline käitumine on valik. Majanduskriis on suuteline eetilisi piire nihutama. Lihtne on kinni pidada lepingust, mis kaldub minu kasuks. Ärilise eetika mõõdupuuks on sõnapidamine ka siis, kui olukord pöördub minu kahjuks.

Viimased kakskümmend aastat on mulle isiklikult sügavat huvi pakkunud küsimus sellest, kas inimlik, eetiline äritegevus on tegelikult ka võimalik? Kõigi nende aastate jooksul ei ole ma sisimas kahelnud, et vastus küsimusele on „Jah“. Küll aga on aegajalt üsna jõuliselt tõusnud päevakorda küsimus sellest, kas mul on julgust ja tahet oma äri inimlikult ja eetiliselt ajada? Ja sellele küsimusele vastust otsides olen tundma õppinud aususe ja inimlikkuse sisulist tähendust.

Kindlasti on üks rikkuse võimalk mõõdupuu see, kui palju on inimene elu jooksul varandust koguda suutnud. Samas peab Huntsman palju tähendusrikkamaks ja püsivamaks mõõdupuuks seda, kui palju inimene rikkust ära annab. Ta väidab, et oleme vaid oma varanduse ajutised hoidjad, hoolimata selle suurusest. Iga rikka inimese või oma nime väärilise firma moraalseks kohustuseks on ühiskonnale tagasi anda osa sellest, mis nendele endale osaks on saanud.

Huntsman on veendunud, et tõeline andmine on millegi tegemine kellegi jaoks, kellel pole kunagi võimalik samaga vastata. Varanduse ja lahkuse jagamine, vastutulelikkus, puuduse käes kannatajatele võimaluste loomine on tema meelest ühiskondlik kohustus. Aastate jooksul on Jon Huntsman oma töötajate lastele tuhandeid stipendiume jaganud ja enamasti need ka isiklikult kätte andnud. Ta tunnistab, et seda tehes on tal kaks eesmärki - esiteks kogeda ehedat rõõmu ja teiseks muutuda osaks oma töötaja perekonnast. Sest juht peab ilmutama enda vastutusel olevate inimeste vastu kiindumust ja hoolt!

Vastutus, alandlikkus, julgus ning sügav isiklik huvi õnne, perekonna ja tuleviku vastu – need on märksõnad, mis raamatus erineva vaatenurga all korduvad. See ei ole väsinud pensionäri moraalijutlus. Raamat kubiseb põnevatest isiklikest näidetest, mis aitavad mõista autorile mõju avaldanud ja teda kujundanud keskkonda. Põnev on lugeda äri- ja poliitikamaailma telgitagustest ja mõista nii mõnegi maailma majandust ja ajalugugi mõjutanud sündmuse tausta. Selgeks saab näiteks seegi, miks ühena väga vähestest Nixoni administratsiooni liikmetest ei pandud Jon Huntsmani avalikku häbiposti.

Ma tean, et paber kannatab kõike ja tean ka seda, et suure raha eest saab endale osta igasugu ilukõnesid. Ma mõistan kui kellelgi on raske uskuda Huntsmani siirusesse ja sellesse, et kõik need miljardid on koju toodud ausal teel. Mõnelegi tundub see kõik liiga ilus, et olla tõsi. Jon Huntsman on omaette nähtus ja tema olemasoluga leppimine ei ole kõigile jõukohane. Samal moel arvavad mõnedki tõsimeeli, et Gerd Kanter sööb mingit erilist dopingut – kuidas ta muidu nii erakordsete saavutusteni küündib? Ja kurjad keeled räägivad, et kõik tippsportlased krõbistavad keelatud aineid. Kõige kavalamad lihtsalt ei jää vahele?

Miks meil on nii keeruline uskuda, et tipptegijate reaalsuseks on töö rügamine, julgus võtta riske, süsteemne ettevalmistus, otsusekindlus, pühendumine, keskendumine, ausus, ladus suhtlemine ja lahkus? Miks meil on raske uskuda ausa ja inimliku äri võimalikkusesse? Ilmselt on üks põhjus see, et me näeme oma ühiskonnas täna liiga sageli „ratsa rikkaks“ ja „võit iga hinna eest“ mentaliteedi kummardajaid? Need inimesed pole aga taevast kukkunud, nad on meie röövkapitalismi kalduva ühiskonna paratamatu kaasnähtus.

Kui me soovime seda olukorda muuta, siis on meil vaja elavaid eeskujusid omaenda koduõuel. Meil on vaja rohkem Heldur Meeritsaid, Hannes Tamjärvesid, Tiina Mõisaid … Meil on vaja rohkem säravaid eeskujusid, kes ühiskonda teadlikult hariksid. Jon Huntsman on nagu maakera magnetpoolus, mille järgi võiksid kõik planeedi ettevõtjad oma moraalse kompassi häälestada. Mul on siiralt hea meel, et  tema elulooline raamat on eesti ettevõtjatele kättesaadavaks saanud ja vana filantroobi elutarkus väärilise tähelepanu osaks saab.

Ja lõpetuseks – filantroopia tähendab armastust inimkonna vastu. Selle viljelemiseks ei pea olema miljardär, piisab siirast inimlikust soovist muuta seda, mida muuta saab.

Soovin julgust, tahet ja jõudu!

Aivar Haller

mentor

Post a Comment