Vaatenurk → Taju → Uskumus → Käitumine → Sündmus → Kogemus → Reaalsus. Selles jadas on kaks trooja hobust – käitumine ja sündmus. Kui kõiki jada osi saab vaadelda enda sees toimuvana, siis käitumine ja sündmus on kaks ust, mille kaudu välismaailm sisse murrab. Üks näide. Ma ei suitseta, sest pean seda tervisele kahjulikuks. Ometi olin noorsõdurina sunnitud 5 päeva täissuitsetatud rongivagunis läbi Venemaa loksuma. Teine näide. Ma võin olla ääretult rahumeelne inimene ja selliselt ka käituda, aga ühel hetkel minetavad poliitikud vastutustunde ning algab sõda. Esimese näite käitumine ja teise sündmus on risti vastu minu valikutele ja muudavad jõuliselt minu reaalsust.

Seega peame olema valmis selleks, et meie enda teadlike valikute kõrval mõjutavad meie elu väga tugevalt nn grupivalikud ehk grupiteadlikkus. Kui me seda teame ja sellega arvestame, siis on suur tõenäosus, et saame elus väiksema kulumise hinnaga hakkama. Me lihtsalt jälgime tähelepanelikult enda sees toimuva kõrvalt ka seda, mis toimub meie ümber! Haridus on valmisolek toimuvate muutustega hakkama saada.

Ühiskonna arengutaset näitab see, mida peetakse kasulikuks. Teisisõnu me räägime sellest, mida väärtustatakse ehk mida peetakse väärtuseks. Kui ühiskonna peavool püüdleb viie rikkama hulka, siis järelikult on rikkus, raha ja majanduslik heaolu selle ühiskonna olulisemaid väärtusi. Ühest küljest on inimlik püüelda sära ja hiilguse poole. Teisalt tundub see kuidagi lapsik? Seda enam, et tagantjärele tarkus näitab rikkuse ajalikkust ja petlikkust. Ilmselt teame, mis on vahepeal saanud nendest „I“ tähega riikidest, keda mammonajahil eeskujuks seadsime? Mis me selle teadmisega peale oleme hakanud?

Minu Hiiumaa vanaisa armastas öelda, et oleks tal veerandi jagu niipalju tarkust, kui tema naisel tagantjärele.  Einstein jälle ütles, et ühtki probleemi ei saa lahendada sama teadlikkuse tasandil, kus probleem kujunes. Ilmselt on tagantjärele targaks saamine ehk oma vigadest õppimine üks arengu peamisi eeldusi? Eksimine tundub olevat igati loomulik ehk inimlik? Seda enam, et eksimatuid inimesi pole olemas. Küsimus on selles, kas me oma vigadest tegelikult ka õpime? Kuidas me saame õppida, kui ei julge tunnistadagi, et oleme eksinud? Kuidas me oleme jõudnud sinnamaani, et vigade tegemine ja nende tunnistamine on muutunud ebanormaalseks ehk normidele mittevastavaks? Normaalne tundub olevat jagada maailm kaheks: eksimatud ja ekslikud, õiged ja valed, võitjad ja kaotajad, normaalsed ja ebanormaalsed … Kas Sulle tundub ka, et loomulik ja normaalne enam ei kattu?

Kuidas me sellisesse olukorda jõudnud oleme? Kus me oma normi ehk normaalsuse ebaloomulikuks muutsime? Millal ja kuidas kujunes välja ebainimlik arusaam, et eksida ei tohi? Kus peituvad sellise arusaama juured? Kui soovime tõesti oma ellu rohkem inimlikkust tuua, siis on ilmselt vaja need juured üles leida? Seega siis, kus nad on? Kus oleme õppinud väärtustama ehk hindama ainul õigeid vastuseid? Just nimelt. Õigeid vastuseid … hinnatakse koolis! Kas on võimalik, et kurja juur on peidus kooli hindamistavades?

Hinnete panemine ehk hindamine on ju normaalne? Ja ilmselt ongi – me oleme endale sellise normi kujundanud. See on lihtsalt olnud meie kooli- ja hilisema tööelu lahutamatu osa juba aastakümneid. Miks?

Väidetakse, et hinne on hea motivaator? Motivatsioon aga jaguneb allika järgi väliseks ja sisemiseks. Küsimus pole selles, kui motiveeritud inimesed on, vaid kuidas nad motiveeritud on? Väliselt motiveerib meid reeglina kas autasu teenimine või karistusest hoidumine. Parim sisemine motivaator on sügav huvi. See on see huvi, millega kõik lapsed maailma avastama hakkavad. See huvi hakkab vaikselt hääbuma, kui selgub, et igale küsimusele on juba üks ja ainuõige vastus olemas. Reeglina hinnatakse seda, kui hästi sa seda ühte vastust tead ja taasesitad? Sellega tuleb leppida või siis saada ebanormaalseks tembeldatud. Humanistliku psühholoogia rajaja Abraham Maslow väitis, et kui väline motivaator tugevneb, siis sisemine käib maha. See tähendab, et orienteerutakse välise hindaja ootustele …

Hinded pärsivad õpihuvi ja seavad lae, millest kõrgemale lihtsalt enam ei püüelda. Üsna ruttu saadakse aru et asi pole õppimises ja riskide võtmises vaid „heade hinnete“ saamises. Eesmärk muutub tähtsamaks kui protsess! Spikerdamine ehk vargus muutub normaalseks, sest hinnatakse mitte arenguprotsessi vaid tulemust. Mõnigi õpetaja ütleb, et spikerdada võib, aga vahele ei tohi jääda! Ja nii me legaliseerimegi varguse, ebaterve konkurentsi ja saamahimu.

Paljud noored usuvad aastaid, et koolis käimise peamine mõte ongi hinnete saamine! Sellele eksitavale vaatenurgale lisaks on hinded …
- pingeallikas, sest ei sisalda piisavalt informatsiooni ;
- võimu sümbol, mille kasutamine enese kehtestamiseks on destruktiivne, aga paraku laialt levinud;
- kontrolli ja sorteerimise vahend, mis pingereastab (!) ja vastandab inimesi.

Hea õpetaja ei pea panema hindeid, sest tal on õppijaga selge inimlik suhe ning piisavalt oskusi ja aega õpingute käigus tagasisidet anda, mis õppija huvi üleval hoiab. Üks kognitiivse psühholoogia pioneere – Jerome Bruner on öelnud, et  peaksime õppima edu ja ebaedu kogemuse edastama lihtsalt kui informatsiooni, mitte kui autasu või karistust!

Kuidas see vaatenurk Sulle tundub? Mida selle teadmisega peale hakata, kui soovime luua inimlikumat reaalsust? Mida saad Sina teha, et grupiteadlikkust tõsta ja mitte lihtsalt kõrvalt vaadata veel ühe põlvkonna huvi, õpihimu ja inimlikkuse hääbumist?

Paljudele võib see pealkiri tunduda üsna kohatu kooslusena. Inimlikkus ja äri ei sobi kokku. Olen ettevõtja, koolitaja ning mentorina sellist arvamust läbi aastate palju kuulnud. Need kahtlused ja argumendid on mõtlemapanevad. Mis see äri muud on kui konkurents ja kahmamine, üksteisele ärapanemine ja  koti pähe tõmbamine! Pidev kasumi maksimeerimine! Meeletu punnimine parimaks saamise nimel. Lõputu mõõtmine, hindamine, sildistamine ja sandistamine kasumi saamise eesmärgil. Mille ja kelle arvelt see kasum teenitakse? Keegi peab olema see loll, kes naha või raha turule viib ja siis sellest ilma jääb? Siis saab „edukas ärimees“ õlgu kehitades öelda „Ei midagi isiklikku – äri on selline!“…

Kui 90ndate algul sõpradega oma esimese äri, spordikauplusteketi üles ehitasime, vaevas meidki peamiselt üks küsimus. Kas aatemehed (kelleks me ennast tõsimeeli pidasime) saavad olla ka edukad ärimehed? 20 aastat kohati väga pingelist kooselu ettevõtlusega on minu suhtumise ärisse paika loksutanud. Vähemalt mulle tundub täna nii.

Tean, mis tunne on eestlase kombel raevukalt tööd rügada ja sellest nii rõõmu kui vastikust tunda. Tean mis tunne on ootamatult suurt kasumit jagada. Samuti tean, mis tähendab võlgade ja vassimise mülkas sipelda. Tean, mis tunne on olla rikas ja õnnelik ning puruvaene ja pettunud. Ja tean ka seda, mis tunne on olla pettunud rikas või õnnelik vaene. Kõige rohkem olen rõõmu tundnud võimaluse üle olla tagantjärele tark. See tähendab võimalust oma vigadest õppida.

Mulle tundub, et olen õppinud. Eriti siis, kui loen oma vanu päevikuid. Mõni sissekanne on üsna ehmatav. Kohe ei usugi, et olen sellise nurga alt elule otsa vaadanud. Kui kirjutasin, et kõigel on oma hind, siis ilmselt uskusin, et kõik on ostetav? Kas see tähendab ka, et kõik on müüdav? Iga  seisukoht  peegeldab isiklikku kogemust mingis ajalises kontekstis. Mis küll peab juhtuma, veendumaks, et kõik on müüdav? Või et äri on räpane?

Olen täna üsna veendunud, et minu reaalsus kujuneb läbi kogemuse. See kogemus on otseses seoses minu käitumise soovitud tulemuste ja ka soovimatute tagajärgedega. Käitumine on jälle tingitud minu tolle hetke uskumusest. Minu uskumuse aluseks on see, kuidas ma asju tajun ja taju omakorda on tingitud minu vaatenurgast. Lineaarselt võiks see põhjuslik seoste jada välja näha nii: vaatenurk – taju – uskumus – käitumine – tulemus/tagajärg – kogemus – reaalsus. Seega saab  kõik alguse minu vaatenurga valikust! Minu valitud vaatenurk elule määrab ära minu reaalsuse.

Kujuta ette nelinurkse põhjaga püramiidi. Altvaates on ta nelinurk, ülaltvaates ümbrik ja ühelt küljelt vaadelduna - kolmnurk. Seega sõltub taju otseselt vaatenurga valikust? Kui ma olen seda ruumilist püramiidi näinud (tajunud)  vaid ühest küljest, siis võingi hakata uskuma, et tegemist on näiteks tasapinnalise kolmnurgaga. Sama juhtub, kui ma olen ärimeeste (poliitikute) seast  fookusesse võtnud vaid need, kelle tegemised ei kannata kriitikat, kes vassivad ja vingerdavad, prassivad ja vangerdavad, kandivad ja landivad, JOKKlevad ja kaklevad magusamate palade pärast? Ilmselt tajun kõigi meeltega seda vastikustunnet ning hakkan uskuma, et äri (poliitika) ongi üheplaaniline ja räpane?

Selle uskumuseni on lihtne jõuda. Avalik meedia kubiseb sellest, mis külvab hirmu, viha, nördimust, pettumust, sallimatust … Miks? Kas see müüb! Kas see ongi äri? Kas siin avaldubki äri olemus? Minu tänasest vaatenurgast on see lihtsalt pilguheit peeglisse. Mulle ei saa müüa midagi, mida ma osta ei soovi. Ma ostan vaid seda, mis on minu jaoks väärtuslik ja vaid nende käest, kellega jagan sarnaseid väärtushinnanguid.

Kui rahumeelsus on minu jaoks oluline väärtus, siis ma ei vaata igal õhtul märulifilme. See aga ei tähenda, et ma neid üldse ei vaata. Vaatan küll, aga ainult siis, kui tunnen, et mul on vastav hingeseisund - teadlik valmisolek. Siis kui soovin teadlikult kontrollida, kas rahumeelsus on jätkuvalt mulle oluline väärtus. Minu jaoks peitub tõde vastandite ühtsuses. Sest elu on tervik, kus hea ja halb on koos! Ilmselt on võimatu teada, mis tähendab hoolivus, kuni pole hoolimatust tunda saanud. Samal moel aitab ebainimliku kogemine aru saada sellest, mis on inimlik ja kui tähtis ta mulle on?

See on minu lihtne põhjus olla kogu südamest tänulik kõigele „halvale“ ja ebainimlikule, mis mulle elus osaks saab. See „halb“ aitab mul mõista tervikut ja annab mulle head nõu, millele suunata oma tähelepanu. Inimlik äri on võimalik siis, kui ma selleks sobiva vaatenurga valin. Lisaks kõigele annab see  „halb“ mulle suurepärase võimaluse näidata maailmale, kes mina olen?

Põhjused on ilmselt erinevad, aga esmane neist võiks ehk olla äratundmine, et on vaja abi endale ja/või oma lähedastele ja/või kolleegidele arengukeskkonna loomisel ja kujundamisel. Aitamine on abi iseseisvaks saamisel. Seepärast kasutan klassikalise nõustamise asemel valitud küsimusi, millele vastuseid otsides korrastab juht ise oma mõtte- ja tundemaailma ning õpib oluliste valikute kaudu suhteid looma, hoidma ja lõpetama, innustavaid eesmärke seadma ja saavutama ning tööst ja elust tervikuna rohkem rõõmu tundma.

Ilmselt ei saa me selle programmi läbi vastuseid kõigile küsimustele, küll aga usun, et hea planeerimise korral saavad piisava tähelepanu osaliseks järgnevad arengusuunad:

1. oma ande tulemuslikum kasutamine ja edasiliikumise kiiruse suurendamine isiklikus elus ning seeläbi ka töös;

2. suurem julgus ja enesekindlus paljusid osapooli puudutavate otsuste tegemisel ja kõigi osapoolte kaasamisel sellesse protsessi;

3. meeskonna (perekonna) suurem rahulolu seoses rohkem edukogemusi ja rõõmu pakkuva arengukeskkonna kujunemisega ning eriti seoses suurema iseseisvusega;

4. paralleelselt toimuvate, keerukamate protsesside parem suunamine ja soovitud tulemuseni jõudmine väiksema kulumise hinnaga.

MIDA ME ÕPIME?

Kogu programmi jooksul liigume süsteemselt ja etappide kaupa läbi loogilise teemade järjestuse:

I etapp - Eesmärk

1. Eesmärkide püstitamine ja muutuste protsessi juhtimine
2. Õppekava koostamine ja vahendite valimine
3. Ennetusmehhanismi mõistmine ning tulemuse ja tagajärje eristamine

II etapp – Süsteemne tervik

1. Süsteemse terviku mõistmine ja nägemine
2. Vaatenurga kujundamine ja muutuste genereerimine
3. Keskendumine endast sõltuvale

III etapp - Suhted

1. Suhtumine ning suhete loomine, hoidmine ja lõpetamine
2. Tagasi- ja edasisidestamine
3. Arenguks otstarbeka struktuuri määratlemine ja loomine

IV etapp - Väärtused

1. Põhiväärtuste leidmine ja hoidmine
2. Hindamiskriteeriumite määratlemine
3. Väärtustepõhine protsesside juhtimine

V etapp - Motivatsioon

1. Personaalse arengukeskkonna loomine
2. Motivatsiooni leidmine ja hoidmine
3. Kokkuvõte programmist ja järeltöö kokkuleppimine

KUIDAS ME ÕPIME?

Mentorluse kuldreegel on see, et mentee valib endale mentori, mitte vastupidi. Niisiis on mentori ja mentee suhe 100% vabatahtlik. Samas on selle protsessi toimimiseks vaja kahte eeldust:

1. mentee ja mentori väärtushinnangute kattumine suures osas,
2. mentee usaldab mentorit.

Selle osas peaks selgus majas olema esimese paari intervjuuga. Edasine on loomulik koos kasvamise protsess, mis lähtub alljärgnevast loogikast.

Isikliku arengu programmi „Mentor“ perioodiks on reeglina 4-6 kuud, kohtumiste sagedusega 1-2 korda kuus ja programm sisaldab viit etappi, millest igaüks võib nõuda aega 1-3 kohtumist. Kõik kohtumised on üles ehitatud sarnaselt:

* Esimesel kohtumisel lepime kokku eesmärkide, õppekava ja vahendite osas ning juhatame programmi tervikuna sisse, valides välja esimesed praktilised ülesanded;

* alates teisest kohtumisest alustame tagasivaatega eelnenud perioodile ehk hindame varem kokkulepitud kriteeriumite alusel eelmises etapis õpitu rakendamist (30 min.);

* juhatame sisse uue teema ja selgitame selle seonduvad põhimõisted (30 min.);

* teeme uue teemaga seonduva praktilise harjutuse või käsitleme konkreetset juhtumit ja analüüsime seda (45 min.);

* teeme kohtumisest kokkuvõte ja püstitame järgmise praktilise eesmärgi (15 min.).

Enne programmi alustamist teen tavaliselt 1-2 intervjuud, mille käigus otsustame, milliseid abivahendeid (raamatud, filmid, audioprogrammid jne.) lisaks päevikule rakendame, et protsess konkreetsetele vajadustele vastavaks kohandada. Soovi korral salvestame jutuajamised diktofonile ja mentii saab salvestused enda käsutusse. Kahe etapi vahel jääb paarinädalane iseseisva töö periood, et õpitut praktikas katsetada ja rakendada.

Arengutoetamise programmi lõpus saame protsessi nimetada õnnestunuks, kui juht on valmis saanud varem kokkulepitud kriteeriumitele vastava isikliku arengukava järgnevaks perioodiks ja üksiti tajub selget olukorra paranemist kirja alguses loetletud nelja arengusuuna osas.

MIS PROGRAMMIS OSALEMINE MAKSAB?

Kahetunnise (ja vajadusel ka pikema) kohtumise hind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hinna sees on eelintervjuud, kõik koolitusmaterjalid koos valitud lisamaterjali (raamatute, filmide ja audioprogrammide jne.) kasutamisega. Programmi hinna sees on ka mentii valitud arutelukeskkonna kulud (valikutena näiteks Vabaõhumuuseum, väljasõidud kajakiga merele ja laidudele jne). Samuti on hinna sees (vastavalt vajadusele kujunev) suhtlemine etappide vahelisel perioodil. Arveldamine võib toimuda kuu algul eelmise kuu mahule vastavalt.

Arengutoetamise programmile „Mentor“ laieneb kõigi minu koolitustega kaasnev 100% raha-tagasi garantii. Juhul kui tulemuse osas peaks tekkima rahulolematus, teen kõigepealt proovi tasuta vigade parandusega ja kui see ka kokkulepitud tulemust ei peaks andma, siis maksan kogu raha tagasi. Et veenduda programmi sisulises väärtuses, soovitan huvi korral suhelda nendega, kes on kõnealuse programmi juba läbinud.

Parimate koostöösoovidega

Aivar Haller
Haller & Haller OÜ
mentor
5162211

Enn tuli meile rääkima teemal „Teadus ja religioon“. Mis neid kahte näiliselt vastandlikku asja seob? Kas on võimalik, et ka teadus on religioon? Kas tarkus võib tõesti olla ka kahjulik? Kes on sunnitark ja kuidas vältida sunnitargaks muutumist? Kust algab äärmus ja kuidas seda ära tunda?

Arutelus käsitletud olulised mõisted

Religioon (ladina keeles religio, religare - taas siduma): usund, usk üleloomulikesse jõududesse ja nende austamine. Religioone on olnud suurel hulgal ja tänapäeval rühmituvad nad vastavalt usutunnistusele. Enn rõhutas, et religiooni saab defineerida ka väljaspool religioosseid institutsioone ning vältides üleloomulikkust. Nt C. Geertz: Religioon on sümbolite süsteem, mis võimaldab inimesel tekitada tugevaid, täielikult haaravaid ja kauakestvaid meeleolusid ja motivatsiooneformuleerides arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta ja ümbritsedes need arusaamad säärase tegelikkuse auraga, et need meeleolud ja motivatsioonid näivad ainulaadselt elulähedased.

Teadus on tegevus, mille käigus on teadlasel eesmärk uute, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemasolevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine. Teadustegevuse lähtealuseks ja vahendiks on mõistetes, seadustes ja teooriates väljenduv teadmiste süsteem. Enn defineeris teaduse institutsionaalselt, läbi rahastamisskeemide, vältides kahtlasi ideoloogiatest pungil reaaldefinitsioone.

Ennu esinemisest ja aruteludest selgus, et teaduslik ja religioosne uskumus ei välista teineteist. Teadus ja religioon ei vastandu - piltlikult on nad ühe terviku kaks jalga. Vaheldumisi astudes ja teineteist täiendades viivad nad tervikut edasi. Miks siiski suur osa teadlasi püüavad religioonile vastanduda? Ilmselt on küsimus lihtsuse printsiibis, mis ei luba keerulisi asju rakendada. Teadus peab olema taaskonstrueeritav. Seepärast uurib teadus ainult lihtsaid asju, mida saab pulkadeks lahti võtta ja siis tähtsa näoga jälle kokku panna J. Teadlase jaoks on maailm oma olemuselt lihtne ja Jumal on selle tarvis liiga keeruline ehk sobimatu.

Inimolend on oma olemuselt religioosne, tema maailm koosneb uskumustest ja küsimus on vaid religiooni objektis. Selleks objektiks võib olla kes või mis tahes, sealhulgas ka teadus. Religioonid võivad olla erinevad, aga nendes peituv religioossus on üsna sarnane! See, kas inimene usub Allahi, Kristust, rohelisi mehikesi või Newtonit, see on teoloogide, meedikute ja sotsioloogide probleem. R. Clouser: Ka teaduslikud teooriad ei ole võimalikud ilma sisse ehitatud religioossete osisteta, ent selle teadvustamine pole sugugi lihtne.

Oma rumaluse mõistmine eeldab inimese kvantitatiivset kasvamist kuni tuleb prohmakas ning senine maailmapilt kokku kukub. Sellega kaasneb oma rumaluse mõistmine. Selle kogemuse põhjal saab uue ja targema enda üles ehitada. Einstein ütles 1905, et ühtki probleemi ei saa lahendada selle probleemi loonud teadlikkuse tasandil. Tarkus ongi see, kui inimene on mõistnud oma rumalust ja piiratust ning selle kogemuse pealt tõusnud uuele teadlikkuse tasandile.

Uuele tasandile tõusmise eeldus on vaimne erksus ja julgus senised tõed kahtluse alla panna.Vaimne vanadus algab sellest hetkest, kui ma mingit uut asja kuulen ja mul on kohe kriitika taskust võtta. See hetk, mil inimene suudab olla ilma kritiseerimata, võib kinkida talle mõistmise. Kui seda hetke ei teki, puudub eeldus ka arusaamise ja mõistmise kujunemiseks!

Teadmine ja uskumine on otseses sõltuvuses. Millal saame uskumust tõeseks pidada? Kui ma ei usu, siis ma ka ei tea. Teadmise juurde kuulub usk sellesse, mis ma tean. See uskumine on küllaldane alus ning kui me usume midagi teadvat, siis me peame seda ka tõeks. Paljud teadlased usuvad, et kui Jumal oleks olemas, siis peab ju seda olema võimalik ka mõistuse tasandil aduda ehk teaduslikult tõestada. Kui ei ole viie meelega adutav ja loogiliselt käsitletav, siis järelikult pole olemas. Ent teadlased ei taha sageli märgata, et ka teaduse enda alusprintsiibid ei ole teaduslikult tõestatavad ning tuleks eeltoodud viisil arutledes olematuks kuulutada.

Paljud teadlased usuvad siiralt, et ainult teatud tüüpi uskumused aitavad elus hakkama saada. Näide igapäevatasandil - me ehitame maja ja kui keegi tuleb rääkima, et see koht ei sobi energeetiliselt maja ehitamiseks, siis me ütleme talle, et ära aja jama, mul on asjatundjate tehtud projekt, ehitajad kohal ja ehitusmaterjal kohe saabumas. Kahekümne aasta pärast tõdeme, et elu selles majas on olnud tõeline katsumus ja me ei suuda aastatetaguse keskkooli või ülikooli diplomiga seda protsessi olematuks muuta. Kedagi ei huvita siis, mida meile kunagi koolis õpetati - hoolimata kõigest kanname oma tegude eest vastutust ise. Koolidiplom ei kaitse meid, kui me peaksime kohtama elus midagi sellist, mida peetakse üleloomulikuks. Võib-olla peaks ka siis otsima ratsionaalseid seletusi, ent selle asemel toimuvad sageli „ära pööramised”: teadus kui religioon on osutunud võimetuks, selle asemele otsitakse midagi muud. Ent teaduse ülesanne pole kunagi olnudki religiooni asendada, selle on leiutanud teadusideoloogid.

Teadus võib olla rumaluse eriti jõhker vorm. Enn tõi ilmeka näite sellest kuidas teaduslik rumalus muutub silmnähtavaks, kui väljume ajastu kontekstist. Mõned teaduslikud rumalused võivad elujõulisena püsida aastasadu, näiteks Pergese Apolloniuse epitsüklite teooria. Kooskõlas Platoni ja Aristotelese käsitlusega saavad planeedid liikuda üksnes piki ringjoont. Kuid teoreetiline planeetide liikumine ei olnud kooskõlas sellega, mida tol ajal taevas nähti ning „sponsorite” poolt rahastatud astroloogid jäid hätta. Tuli luua keerukam teooria. Nii pani Apollonius planeedi liikuma tühja koha ümber piki väikest ringjoont, mida nimetataksegi epitsükliks. Ringjoone keskpunkt aga liigub omakorda teisel ringjoonel, mida nimetatakse deferendiks, keskpunktiga maailma keskel. Kuid miks peaks planeet tiirlema täitsa tühja koha ümber? Täna me teame, et planeet ei tiirle tühja koha ümber ja et planeet Maa ei ole maailmaruumi kese, aga sellist lollust usuti ligi kakstuhat aastat ja see oli teaduslik teadmine.

Tekkib veel küsimus, et võib-olla Apollonius ei tundnud ellipsit ega osanud seetõttu arvutada tegelikku liikumisteed? Paraku kinnitavad teatmeteosed, et Apollonius oligi see mees, kes võttis kasutusele mõisted ellips ja parabool. Seega oli tal teadmine olemas, aga planeet lihtsalt ei tohtinud tollaste uskumuste põhjal liikuda sellist trajektoori pidi. Arvatavasti tunduvad meie suured paugud ja mustad augud mõne aja möödudes sama jaburad. J

On olemas äärmiselt tugev ühiskondlik ja poliitiline surve teadusele. Teaduses on tekkinud tabuteemad ja poliitiliselt korrektsed ning ebakorrektsed teemad, on valdkondi, mida rahastatakse ja neid, mida ei rahastata. Seega võib öelda, et teadus on kujunenud tellija nägu. On olemas teadlasi, kes ütlevad, et tõde neid ei huvitagi. Täna teen sohki, vassin andmetega ja saan raha. Selle raha eest ostan labori ja siis hakkan tõsist teadust tegema.

Prantsuse teadusfilosoofias ei ole esimene peatükk mitte teadusmeetoditest vaid teaduse ja võimu suhtest - kes võib mida rääkida. Kui anname inimesele teadusliku kraadi, siis ta justkui saab aadlitiitli. Keegi ei küsi, kas koolilõputunnistuse üleandmisel on loogiline ja legitiimne kuulutada lõpetaja ka ühiskonna eliiti kuuluvaks ehk isegi pühakuks?

Teadlane muutub sunnitargaks olukorras, kus lihtsurelik ta sinna ülendab ja „sponsor” rahaliselt takka sunnib. Nii hakkab teadlane vastama ka metafüüsilist valdkonda puudutavatele küsimustele, kuigi ta on seal ebakompetentne vastama. Mingil (sageli religioossel) põhjusel usutakse, et teadlane kui spetsialist omab tervikust suurepärast ülevaadet. Kingsepp, politseinik, kokk ja arst on ka spetsialistid ning omas valdkonnas palju õppinud ja praktiseerinud. Mille poolest teadlane neist parem on ja elu paremini tunneb? Teadlane ei ole väljaspool oma eriala reeglina targem, kui mõni teine inimene.

Miks nii paljud pseudoteadlased pürgivad meeleheitlikult teadusliku tunnustuse poole? Tegu võib olla Newtoni kolmanda seaduse rakendumisega J. Kui nn tõsiteadus hakkab suruma, siis pseudoteadus surub vastu. Pseudoteadused ei ole iseenesest halvad. Vastupidi, nad on väga huvitavad, aga nende roll ei seisne teaduse matkimises (see kukub halvasti välja, labastades neid endid ja ka teadlasi), vaid uute tunnetusviiside otsimises.

Tõsiteadlased käituvad pseudoteadlastena, kui nad peavad ennast paremateks filosoofideks, kui filosoofid, kui nad usuvad, et hea teadlane on automaatselt ka tugev metafüüsik. Metafüüsika annab meile muuhulgas aimu tõe tunnetamise täiendavatest võimalustest, nt tõetunne, maailmas olemas olemise tunne jne, ent ei ole teadus selle klassikalises mõttes. Sest tal puudub praktiline teaduslik tulemusväärtus. Kummatigi võib see luua tausta tulevaste teaduslike hoiakute jaoks.

Inimlik on olla religioosne ehk mingis usuparadigmas ja teadlane on samuti lihtsalt inimene. Tõe teadvustamine aitab teadust muuta teaduslikumaks ja peatada selle allakäik majanduslik-poliitilise surve all.

Teadust ei saa ja ei tohi käsitleda umbisikuliselt, sest iga teadlane on isiksus ja looja. Mõistlik on püüelda laitmatuse, aga mitte täiuslikkuse poole, sest viimane on ilmselt ideaal ehk saavutamatu. Ideaalide taotlus põhjustabki äärmuslust, mida soovitas vältida juba Aristoteles. Täiuslikkuse taotlus võib lisaks kriitikameele vohamisele põhjustada võimetust nautida käesolevat hetke ja ka protsessi tervikuna. Kui lepime sellega, et maailm on ebatäiuslik, siis lepime sellega ilmselt ka enda osas ning õpime pingevabamalt otsustama, tegutsema ja tulemusi saavutama. Pole mõtet ennast milleski süüdistada, kui kõik endast olenev sai ära tehtud, sest kõik lihtsalt ei ole meie eneste teha.

Kui ma kahtlustan või lausa tean, et minu uskumused on võimelised muutma maailmapilti, siis kas ma julgen lähtuda sellest, mida ma aiman? Mida ma julgen aimata, teades, et vastutan oma loomingu eest? Kas peaksin püüdma aimata ainult seda, mis minust sõltub ja mis läheb kokku minu eetikanormidega. Paraku on võim nii sättinud, et teadlane saab aimata vaid grupi koosseisus ning isiklikku aimdust ei saa maailmapildiks kujundada ja realiseerida. Kui lähen grupiuuringusse, siis paraku tekib ka grupivastutus ja isikupära kaob.

W. James: oletagem, et mingi idee või uskumus on tõene. Millise konkreetse erinevuse toob see tõesus kaasa minu tegelikus elus? Mille poolest erinevad kogemused sellest olukorrast, kui uskumus oleks väär?

Ennu raamatusoovitusi

Bruno Traven „Surmalaev”
Albert Camus „Katk”
Robert Merle „Saar”
Voltaire „Mikromegas”
Karel Michal „Viirastused päise päeva ajal”
Arkadi ja Boris Strugatski „Tigu nõlvakul”
Śāntideva „Bodhitšarjāvatāra”

Fred on vabakutselise kirjamehe ja fotograafina oma heli, pildi ja kirjasõnaga rohkem kui ühe põlvkonna jagu eestlasi loodust mõistma kutsunud. Eluaeg mööda metsi matkanud mees näeb, kuidas tuttavad paigad kaotavad tuttava ilme, metsad raiutakse maha, loomad kaovad ja looduslikud kooslused lõhutakse. Detailimälu tõttu on ta ilmselt üks väheseid, kes tajub kogu kaduvat, mida inimene oma saamahimu ja hoolimatusega põhjustab.

Kui Jaan Tätte kord Fredilt küsis, et kas meil on inimkonnana veel lootust, siis ütles Fred, et on küll. See lootus on iga inimese sees ja seda pole võimalik leida väljastpoolt. Palusin Fredi meile rääkima sellest, kuidas seda lootust enda sees üles leida? Kuidas looduse kui terviku olemust paremini mõista? Kuidas toimida nii, et lapselaste ees piinlik poleks?

Arutelus käsitletud olulised mõisted

Loodus on elukeskkond, mis seni valdavalt kujunenud sõltumata inimtegevusest, aga millele inimene oma kiirelt areneva intellekti ja arengust mahajäänud vastutustundega üha rohkem mõju avaldab.
Normaalne (ladina keeles normalis tavaline) normile ehk väljakujunenud, kehtestatud reeglile vastav.
Loomulik on loodusele omane, looduse seadustele vastav.
Raba ehk kõrgsoo on soo arengujärk, mis varub vett ja kasvab turbasamblike kõdunemisel aastas umbes millimeetri jagu kõrgemaks. Eestis on keskmine turbakiht 4 meetrit ja kõige kõrgem Kagu-Eesti (kohati 12 meetrit).

Me alustasime oma mõtte- ja tunderännakut küsimusega, et miks tahab inimene tihtipeale olla keegi teine? Miks noored ei leia oma asja, mida ajada? Miks nad püüdlevad ära, kaugele? Miks nad soovivad olla keegi teine, kusagil eemal? Miks meie noored leiavad ennast nii tihti ummikteelt?

Kui noor inimene ärkab hommikul ega tea, mis suunas minna ja milliseid samme astuda, siis on see üsna erinev vana loodusmehe ärkamisest, kel samuti puudub eesmärk, aga tal on kindel suund ehk ta teab täpselt mis suunas edasi liikuda. Fred rääkis noorest mehest, kellel soovitas hiljuti otsida oma raja otsa ja astuda selle raja peal mõnda aega. Kui ei sobi, siis vahetada. Kui sobib, on vaja sel kindlameelselt kõndida. „Kõnni seda rada 5 aastat ja siis helista mulle uuesti”, soovitas Fred noormehele.

Looduses on omad kindlad rütmid ning iga areng ja kujunemine võtavad oma aja. Tippmuusikute ja -sportlastega läbiviidud uuringud näitavad, et tippu viib teekond, mille üldistatud mõõt on 10 000 tundi. Algul teed seda, mida oskad ja 6-10 aasta pärast seda, mida tahad. Öeldakse, et inimene jõuab oma elus teha nelja asja. Kui tal on julgust alustada 20selt ja oidu lõpetada 60selt, siis iga asja jaoks jääb 10 aastat Samas on inimeste kasvamise kiirus ja püüdlus täiuslikkuse poole erinevad. Edvard Munch töötas oma maaliga „Noor naine rannal” 25 aastat, enne kui saavutas soovitud tulemuse - täiusliku pildi, kus ei olnud enam midagi üleliigset.

Meie kultuuriloos on täna väärtuseks kujunenud kiirus ja väline sära. Normaalne on võidelda oma koha eest päikese all. Paraku ei pruugi normaalne ja loomulik juba ammu enam kattuda. Normaalne tuleneb sõnast norm (inimestevaheline kokkulepe), aga loomulik tuleneb looduse seadustest. Fredi näide: kui külmal talveõhtul on Kopli trammi akendel jäälilled, siis see on loomulik. Selle trammi põrand on kaetud sihvkakoortega ja see on normaalne. Aga mitte loomulik. Usaldustelefonile helistajale on vaja selgitada, et nendes tingimustes, milles täna elatakse ja kus ollakse välja kujunenud, on probleemide ilmnemine ning helistaja käitumine normaalne. Samas, mida normaalsem on inimene, seda ebanormaalsemalt ta reageerib tõsiasjale, et on sattunud ebanormaalsesse olukorda.

Erinevatel põhjustel (pere, kodu ja kultuuri tähenduste radikaalne muutus) on toimunud väga sügavad muutused Eesti mentaalses atmosfääris. Suur hulk inimesi on kui rabataimed. Raba on atmosfäärsel toidul. Valdav enamus juuri ei ulatu läbi paksu turbakihi mineraalse aluspõhjani. See mineraalne aluspõhi on nagu püsiväärtused ehk OMA. Goethe on öelnud, et vaja on arendada oma omadusi, mitte iseärasusi, et jõuda selgusele, mis on sulle omane ja OMA. Siis hoida ja arendada seda. Ja kui see OMA on olemas, saad rahulikult tutvuda ka võõraga.

Fred on oma senises elu jooksul näinud Eestis lehvimas seitset erinevat lippu. Selle kõrval tunneb ta, et püsiväärtuseks on näiteks rabakurg, kes ei muutu sõltuvalt lipuvärvist. Ka vihmauss oli sadu põlvkondi sama ja on ilmselt ka järgmised aastatuhanded sama. See, mis metsas toimub ja seal püsib, see on oluline. Nelja aastaaja lõhnad, valgus ja vaheldumine on püsiväärtus.

Inimene peaks jääma selle juurde, millega koostoimes ta kujunenud on. Need on meie juured, mille kaudu oleme ühenduses oma püsiväärtustega. Meie Hinge ülesanne on olla nii täielik, nii iseseisev ja suur kui võimalik. Selle tarvis on meie hing piirideta avatud väliskeskkonnale. Selliselt toimib kogu hingestatud Loodus. Erinevalt muust loodust, on Inimesele antud veel ka Vaim ehk intellekt, et ennast kõrvalt jälgida, hinnata ja valikuvabadusest lähtuvaid otsuseid teha.

Paraku ei ole aga inimese aju arukuse allikas vaid pigem koopiamasin, mis paljundab seda, mida sisse antakse … Rabataimeinimene saab toitu atmosfäärist ehk näiteks reklaamist. Kas oled mõelnud selle peale, et ühiskonna arengutaset näitab, mida kasulikuks peetakse? Kas oled vaadanud, mida meil reklaamitakse? Kas oled mõelnud, et ostukeskusest on kujundatud aseaine kultuurikeskusele? Kas oled märganud, et ostmine, müümine ja teistest parem olemine on märkamatult kujundanud meie rabataimekultuuri? Kuidas see mõjutab Sinu elu ja otsuseid?

Kas märkad, mis on juhtunud meie kõnekeelega? Reeglina nagu iseenesest jutuajamise lõppu haakuv „okei - tšau - pakaa” ei ole kindlasti see, mida eesti keel ja meel vajaksid. Vöörsõnad on omal kohal, kui need väljendavad midagi täpsemalt, kui emakeelsed. Emakeelne haridus määrab meie mõtlemise viisi. Eesti venelased peaksid saama oma hariduse emakeeles, et nad saaksid jääda väärikalt venelasteks. Emakeelne haridus aitab OMAl välja kujuneda ja kuulub OMA juurde.

Mis teeb minust minu, eestlasest eestlase, venelasest venelase, Eestist Eesti? Mis aitaks meil ja teistel rahvastel siin Läänemere ääres püsima jääda? Sellele vastamine võtab aega, otsinguid ja mõtisklusi. Otsides vastust küsimusele, kuidas muutuda ise paremaks ja seeläbi muuta maailma, on ainus võimalus pöörata pilk sissepoole. Vastused on iseenda sees. Einar Laigna on öelnud, et otsides vastuseid olulistele küsimustele, on vaja pilk pöörata maa ja rahva ajalukku - seal on kõik vastused olemas. Rahva aja lugu on paralleel inimese sisemaailma kujunemisega. Oma hingeruumi kaitsmine võõra vallutaja eest peaks saama selgeks ja omaseks juba lasteaias.

Koonduslaagri õudused üle elanud Viktor Frankl on öelnud, et inimeselt võib kõik ära võtta, ainult mitte vabadust valida mistahes olukorras nii- või teistsugune hoiak …  Vaadates täna meie ühiskonnas toimuvat, leiab kindlasti põhjuse meelt heita, muutuda kurjaks ja pessimistlikuks, süüdistada, sildistada ja seletada. Iseküsimus on, kas see annab soovitud tulemuse? Kas see muudab meid ennast ja ümbritsevat paremaks? Kui probleem ehk soovitu ja tegelikkuse erinevus asub inimese sees, siis kuidas välise sarjamine saab olukorda paremaks muuta? Kuidas vabaneda ego soovist olla parem ja õigem, kui teised?

Nobeli kirjanduspreemia laureaat Saul Bellow kirjutab oma üllitises “Mr. Sammleri planeet” (Loomingu Raamatukogu 1973, nr 8/11), et inimene peab hull olema, kui ta tingimata tahab õige olla. Õige olemine sõltub suurel määral seletamisest. Mõistusega inimesest on saanud seletav olend. Isad seletavad lastele, naised meestele, lektorid kuulajatele, asjatundjad võhikutele, kolleegid kolleegidele, arstid haigetele, inimene oma hingele … Ikka mis on selle tuum ja tolle juur, toimuva põhjus - millest, kuidas ja mispärast. Enamasti küll ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hing tahab, mis tema tahab. Hingel on oma loomupärane teadvus. Tema vaene lind istub õnnetult seletuste kuhja otsas ega tea, kuhupoole lennata.

Igale mõistel on iga inimese jaoks oma sisu. See sisu on seotud seisundiga, mida paraku ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Kui me ei püüa seletamatut seletada vaid leiame väärika alandlikkuse ja lakkame võitlemast Kõiksusega, siis leiame ilmselt ka hingerahu. Alandlikkus ei tule mõistuse tarkusest, vaid hingetarkusest. Hingetarkus aitab meile usaldada Loodust ehk Kõiksust ja see usaldus valgustab meie teed ka kõige pimedamal ajal. Hoidkem oma aken puhas, et valgus saaks läbi paista!

Fred Jüssi lugemissoovitusi

Carl Gustav Jung “Mina ja alateadvus.” (tõlkinud Merike Steinert): Ilo 2005
Timo Juhani Vihavainen „Äratuskell õhtumaadele” (tõlkinud Ene Kaaber): K&K 2009
Alexis Carrel „Tundmatu inimene” (tõlkinud Leo Anvelt): Kuldsulg 1995
Maurice Maeterlinck „Tarkuse saatus” (tõlkinud Aleksander Aspel): Kupar 1993
Viktor Emil Frankl „ … ja siiski tahta elada”: Johannes Esto Ühing 2002

Teemaks Sõduri suhe Jumalaga ja esinejaks Einar Laigna - legendaarne erukolonel ja vaimulik, kes räägis sellest, milline peaks olema ühe mehe hingeline ettevalmistus, et ta oleks valmis oma peret ja isamaad kaitsma. Millesse ja/või kellesse peaks see mees uskuma? Mis eeldustel säärane usk kujuneb? Millised on ohud sõduriks muutumisel ja kuidas neid ohte leevendada?

Arutelus käsitletud olulised mõisted

Kosmos on (kreeka keeles kord, maailm, korrastatus) väljaspool Maad ja selle atmosfääri asuv maailmaruum koos selles sisalduva mateeriaga.

Initsiatsioon (ladina keeles initiatiosissepühitsemine) suguküpseks saanud noorukite täieõiguslikuks ühiskonnaliikmeks tunnistamise kombetalitus looduserahvastel.
Riitus (ladina keeles ritus) kindlapiiriline kultuslik kombetalitus, tavanditoiming.
Jumal on ajaloolise käsitluse põhjal erakordsete võimetega olevus. Absoluudina mitte olend vaid kõiksus - nii Looja kui Loodu ühtses tervikus.

Einar tuli seminaristidele rääkima sellest, milline peaks olema ühe mehe hingeline ettevalmistus, et ta oleks valmis oma peret ja isamaad kaitsma. Millesse ja /või kellesse peaks see mees uskuma ja mis eeldustel säärane usk kujuneb? Millised ohud on sõduriks muutumisel ja kuidas neid ohte leevendada?

Jutt sai alguse kosmosest ja universaalse terviku käsitlemisest. Einar kirjeldas, kuidas loodusrahvaste elu on rangelt reglementeeritud ja loodusega imelises kooskõlas. Kalender oli ja on harmoonias kuu faasidega. Selleks, et loodusrahvad püsiksid ja elu toimiks, on neil vaja mehed meesteks ja naised naisteks kasvatada. Et mees ja naine oma rikastavas erinevuses vastanditena terviku moodustaksid.

Ka mehe kasvatuses on looduse rütmidel väga tähtsal kohal. Nende rütmide abil vaimselt ja füüsiliselt kasvades on väga oluline tähendus initsiatsiooni riitusel. Sõna otseses mõttes märgilise tähendusega sündmus annab noorele mehele teada, et nüüd on „see” tehtud ja kogukondlik (ühiskondlik) tunnustus saavutatud. Initsiatsiooni riituse läbimine eeldab allumist ja tahtelist pingutust. Mehe kasvatus tähendab tahte karastamist ning oskust käske vastu võtta, neid mõtestada ja täita.

Selleks, et mõista kerguse olemust ja mitte muutuda kerglaseks, peaks noor mees saama kujunemise käigus tunda suuri raskusi. Tõde selgib vastandite ühtsuses. Need vastandid vahelduvad ja säärane tsükliline võnkumine ongi looduslik elu rütm: talv vaheldub suvega, öö päevaga, raskem aeg lihtsamaga jne. Millegi olemuse ja tähenduse mõistmiseks on vaja tunda (kogeda) selle vastandit. Riitus on oluline osa kogemuse kaudu õpetamisest.

Ainult julge ja tõsine mees suudab olla õrn. Kes seda mõistab, teab et relv on alati kõrgema väärtuse teenistuses. Esimese rännaku ränga raskusega kaob relvaromantika ja tekib vajadus mõista mõistetamatut. Piirisituatsioonis tajub inimene suuremaid jõude. Kolonel Nõmmik: kaevikus enam ateiste ei ole. Oma hirmudele otsa vaatamine ja nende tunnistamine on eelduseks hirmudega hakkamasaamisele.

Alistumine Jumalale kui kõrgemale jõule ja selle kaudu tekkiv edukogemus loob eelduse eneseusu tekkimiseks. Tänulikkus (hirmule ja raskustele) loob võimaluse vastandite kogemiseks ja nende tähtsuse sisuliseks mõistmiseks ning seeläbi Suure Terviku ehk Jumala tunnetamiseks.

Kutsusin Katrini 13.02 meile rääkima sellest, kuidas olla ja käituda olukorras, kus tundub, et sinust ei sõltu enam mitte kui midagi? Kuna see olukord on väga sarnane situatsioonile, kus poliitik on opositsioonis, siis palusin Katrinil avardada meie vaadet just selles aktuaalses valdkonnas.

Kuidas säilitada eneseväärikus ja optimism olukorras, kus sinu kui oponendi arvamusest eriti midagi ei arvata? Kas opositsioonis olles on üldse reaalset võimalust poliitikat mõjutada? Kuidas seda tehakse pikaajalise demokraatiakogemusega ühiskondades? Valimised on ukse ees ja suure mängu olemusest aru saamine aitab meil omi valikuid teha …

Poliitiku suhe opositsiooniga arutelus käsitleti järgmisi mõisteid

Poliitika on (kreeka keeles polis riik, politike linna või riigijuhtimise kunst) järelekaalutud toimimine; ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad eeskätt huvigrupid ja institutsioonid eesmärgiga riigivõim omandada, seda kasutada ja säilitada.

Oponeerimine on (ladina keeles opponere vastu seadma) vastu väitma (millegi parema nimel).

Opositsioon on (ladina keelesoppositio vastu asetamine) vastasrind, vastuseis, vastutegevus.

Koalitsioon on (ladina keeles coalitus kokku kasvanud) liitumine, vabatahtlik ühinemine ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Kriitika on (kreeka keeles kritike otsustamis- või arvustamiskunst) arvustus, hindav arutelu; eitav arvamus millegi kohta ehk puuduste, vigade ja vastuolude esitus; millegi usaldatavuse teaduslik kontroll.

Kompromiss on (ladina keeles compromissum) vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.

Konsensus on (ladina keelesconsensus üksmeel) üldine kokkulepe, mille eeldus on see, et keegi ei ole vastu.

Tolerantsus on (ladina keeles tolerantia kannatlikkus) taluvus, sallivus eriarvamuste ning käitumis- ja suhtlemisviiside suhtes.

Esineja tutvustas seminaristidele demokraatia ajalugu ning oma vaatenurka opositsioonile. Koos otsiti vastust küsimusele, millal tekkis suhtumine, et opositsiooni jäämine tähendab kaotust? Leidsime selle mõtteviisi eeldusena vääruskumuse, et ainult võitmine on väärtuslik. Paraku muudab selline uskumus kaotuse alandavaks ja hirmutavaks. See hirm omakorda takistab meil õppida väärikalt kaotamist. Jõudsime jagatud arusaamani, et ainult kaotama õppides õpime mõistma võitmise tegelikkuolemustja väärtust?

Avastasime, et opositsioon ja oponeerimine on eluliselt väga vajalikud, et mõista Elu kui Tervikut, mis seob endas kõiki vastandeid. Seega peitub tõde alati vastandite ühtsuses ja parim lahendus leitakse vastandite kooskäsitlemise kaudu. See on võimalik siis, kui osatakse kuulata ja kuuldut analüüsida. See aga eeldab tolerantsust ehkkannatlikkustjasallivust teistsuguse arvamuse suhtes.

Leidsime, et oskamatus oponeerida ja sellest kahepoolset kasu saada on harimatuse tagajärg. Haritus on valmisolek ehk oskus ette näha ja ära tunda. Ette näha, mis võib elus juhtuda ja ära tunda, kui juhtuma hakkab. Kuna kõike ei ole võimalik ette näha, siis hakkavad rolli mängima rahulik meel ja loomingulisus. Kui suudame kakeerulises olukorras rahulikuks jääda ja loominguliselt mõelda, siis suudame ilmselt ka tekkinud uudse probleemi põhjused avastada ning toimiva lahenduse luua.

Säärase valmisoleku kujunemisel võiks meid koolis aidata omaette õppeaine koodnimega „Probleemi rahumeelne lahendamine“. Selle aine raames õpiksid noored süsteemse terviku käsitlemist, kuulamist ja rahuliku meele säilitamist, analüüsi ja sünteesi, arutelu ja väitlemist. Säärane süsteemne ettevalmistus aitab noorel inimesel kujuneda arvestatavaks oponendiks. Nagu eelpool avastasime, on see vajalik selleks, et mõista elu terviklikkust ja luua probleemide lahenemiseks vajalikke eeldusi.

Poliitiline arutelu toimub erinevatel regulatsioonitasanditel (maailm, Euroopa, Eesti, jne) kuni esmatasandini välja ning see esmatasand on inimene. Probleemide rahumeelne lahendamine saab alguse üksikisiku tasandilt, sest sellel tasandil pesitseb ka probleem. Probleemon soovitu ja tegelikkuse erinevus ning asub alati inimese sees. Kui mul on probleem, siis on see minu probleem! Kas julgen kahelda oma seniste (probleemini viinud?) tõekspidamiste õigsuses? Kas julgen endale esitada valusaid küsimusi? Kas julgen oponeerida sisemisele vajadusele leida välisvaenlane ehk minu probleemide väline süüdlane? Kas julgen panna küsimuse alla asju, mis tunduvad mulle kasulikud ja mugavad? Kui ma seda tegema ei õpi, siis minu arusaamad kivistuvad ja selle kivi sisse teeb pesa sallimatus. Seeläbi saab minust nõrk oponent, kes otsib kõiges süüdlast ikka ja alati väljaspool ennast.

Poliitikas tähendab nõrk opositsioon seda, et ka vastaspool ehk koalitsioon nõrgeneb. See on nagu ühendatud anumate süsteem: mida kõrgem on opositsiooni tase, seda kõrgem saab olla koalitsiooni tase. Nõrga opositsiooni tunnus on see, kui ta laseb ennast nurka suruda ja jääbki sinna kössitama ehk annab alla. Teine võimalus on see, et ta raiub vastu ainult raiumise pärast, ilma olulisi argumente ja sisulist väärtust arutellu lisamata ehk püüab lihtsalt teise mahamaterdamise läbi ennast „paremana” näidata .

Opposition is opportunity - ütlevad inglased. Vastuseis on võimalus. Kui näen vastuseisu negatiivse ilminguna, siis asun sellega vihaselt või hirmunult võitlema. Kui aga näen vastuseisus võimalust leida (oponendile) mõistetavam ja vastuvõetavam argument, siis olen teinud tõelise arenguhüppe. Kõnealune asi saab nii mulle endale kui ka oponendile paremini mõistetavaks ning reeglina tekib hea võimalus üksteisele konstruktiivse abi eest tänulik olla.

Elu ja areng algavad sealt, kus mugavustsoon lõpeb ja selle tarvis on vastasseis ehk opositsioon imeline kingitus. Lihtne on olla hea, kui kõik ümberringi on hea. Tõelised väärtushinnangud ilmnevad siis, kui on raske. Kas see minu otsus demonstreerib parimal moel minu ettekujutust parimast minust? Kas see on parim, mida ma suudan? Sellest alates, kui hakkame tõsiselt vastust otsima nendele küsimustele, anname elujõu oponendile meis endis. Ja seeläbi õpime looma opositsiooni, mis ei lõhesta vaid ühendab vastandlikud pooled ja muudab paremini mõistetavaks Elu kui SuureTerviku.

„Mida me siin teeme, selles on küsimus …“
Samuel Beckett, „Godot oodates“

Usume endiselt, et heal küsimusel on elus hindamatu väärtus, sest ta aitab igaühel iseenda jaoks õige ehk toimiva vastuse leida. Vastused on personaalsed ja lähtuvad vastaja parimast arusaamisest tollel hetkel. Elu jooksul see arusaamine ilmselt muutub. Sest Elu olemus avaldub liikumises ja see liikumine loob muutuse.

Küsimus on, kas oleme muutuseks valmis? Oma Seminaris nimetame seda valmisolekut hariduseks ehk oskuseks ette näha ja ära tunda. Näha ette, mis juhtuda võib ja tunda ära, kui juhtuma hakkab. Säärase valmisoleku kujunemise eeldus on koostöö ning jagatud arusaam. Koostöö, arusaamine ja mõistmine eeldab kuulamise ja küsimise oskust. Neid kahte oskust asumegi taas ühiselt Liivakella Seminari 2011 kevadsemestril harjutama.

- Nii kevadise kui ka sügissemestri põhiteemaks on „Suhted – nende loomine, hoidmine ja lõpetamine“.

- Arutelud toimuvad üle kahe nädala kolmapäeva õhtuti Tuulemaa 12, Waldorfhariduse Keskuse aulas.

- Igal arutelul on uus põhiesineja, kes tutvustab suhete teemat talle huvipakkuvast vaatenurgast.

- Kõiki arutelusid juhatab Aivar Haller.

Kevadsemestri esinejad ja teemad:

16.02 Katrin Saks „Poliitiku suhe opositsiooniga“

02.03 Einar Laigna „Sõduri suhe Jumalaga“

16.03 Fred Jüssi „Looduse suhe inimesega“

30.03 Enn Kasak „Teaduse suhe religiooniga“

13.04 David Vseviov „Inimese suhe ajalooga“

27.04 Adik Levin „Inimese suhe toiduga“

14.-15.05 semestri lõpetamine Loonel Ülo Vooglaiu juhtimisel

Arutelude ajakava:

17:00 kogunemine ja kerge kehakinnitus

17:30 sissejuhatus (alguse aeg on täpne!)

17:35 esineja

18:20 esineja vastab mõnele küsimusele

18:30 rühmadeks jagunemise paus

18:40 rühmatöö (4 inimest rühmas)

6 min küsimusele mõtlemiseks ja isiklike märksõnade leidmiseks
4 x (3 min oma mõtte jagamiseks + 3 min küsimustele vastamiseks)
3 x 3 minutit ühiste märksõnade ja kokkuvõtte vormistamiseks
6 min lisaaega

19:25 rühmatööde esitlemine 5 x 3 min + 3 min küsimustele vastamiseks

5 min lisaaega

20:00 ülejäänud rühmade täiendused

20:15 kokkuvõttev ring (kokkuvõtlik lause või märksõna igalt osalejalt)

20:25 arutelu lõpusõna

20:30 arutelu lõpp

Osalemise tingimused:

Osalemine ühel arutelul maksab 20 eurot ning üliõpilastele ja pensionäridele 10 eurot. Hinnale käibemaksu ei lisandu. Toitlustamine on hinna sees.

Palume osalemise registreerimisel teha ülekanne OÜ Liivakell arvele Swedbank 221051042919. Makse selgitusse palume lisada Liivakella Seminar ja osaleja nimi.

Lisateave Aivar  5162211 ja Mattias 5080838

MIKS VÕIKSID SINA OSALEDA SELLES PROGRAMMIS?
Põhjused võivad olla erinevad, teiste seas näiteks äratundmine, et Sa vajad abi isikliku arengukeskkonna loomisel ja kujundamisel. Aegajalt tunneb iga inimene ennast nagu kännu taga - pingutused ei anna soovitud tulemusi ja võib juhtuda, et ei näegi enam head põhjust pingutamiseks … Igasugused mõtted käivad peas ringi ja õige otsuseni jõudmine tundub üsna keeruline.

Säärane seisak tähendab tavaliselt rutiini kinni jäämist. Rutiin tekib siis, kui hakkame asju tegema ilma neile sügavamat mõtet andmata. Isegi oma kunagise lemmiktegevuse (näiteks spordi, joonistamise või näitlemise) kaudu võib rutiini langeda. Kui Sa oma tegevusele (ja elule tervikuna) mõtet ei anna, siis ta ongi mõttetu! Selle mõistmine on suur kingitus, sest siis saab alata mõtte otsimine ja leidmine! Ja just selle protsessei sees usun, et saan Sulle abiks olla.

Aitamine on abi iseseisvaks saamisel. Keegi ei saa Sinu eest otsustada, sest  keegi ei tunne Sind paremini kui Sa ise . Teinekord meil lihtsalt kaob eneseusk ära ja siis on vaja kedagi, kes aitab väikeste edukogemuste kaudu taas meelekindluseni jõuda. Selle edukogemuse eeldus on tähelepanuvõime avardumine, mis tähendab, et õpime asju märkama ja seostama. Selleks plaanin esitada Sulle paraja portsu valitud ja süstematiseeritud küsimusi, millele vastuseid otsides puhastad ise oma mõtte- ja tundemaailma ning õpid oluliste valikute ehk väärtuste kaudu suhtumist ja suhteid korrastama, suuri eesmärke seadma ja saavutama ning tööst ja elust tervikuna rohkem rõõmu tundma. Senine kogemus näitab, et programmi läbinud suudavad ise oma ellu rohkem iseseisvust, selgust ja süsteemsust luua.

Samas on Sinu otsene personaalne aitamine vaid üks minu eesmärkidest. Soovitan Sul selles programmis osalemist kaaluda eriti sel juhul, kui tunned endas soovi ise tulevikus mentorina teisi inimesi aidata. Parim õppimise viis on õpetamine! Seejuures on eeskujuks olemine kasvatuslikult kõige mõjuvõimsam vahend. Sul on võimalus õppida koos minuga ja rakendada õpitut hiljem teiste aitamiseks.

MIDA ME ÕPIME?
Etappide kaupa on arengunõustamise programmi „Mentor“ teemad alljärgnevad:

I etapp - Eesmärk
1. Eesmärkide püstitamine ja muutuste protsessi juhtimine
2. Õppekava koostamine
3. Vahendite (ja juhi ametis olijale ka koosseisu) määratlemine

II etapp – Süsteemne tervik
4. Süsteemse terviku loomine
5. Vaatenurga kujundamine ja muutuste genereerimine
6. Keskendumine endast sõltuvale

III etapp - Suhted
7. Suhtumine ning suhete loomine ja hoidmine
8. Tagasi- ja edasisidestamine
9. Arenguks otstarbeka struktuuri määratlemine ja loomine

IV etapp - Väärtused
10. Ühiste väärtuste leidmine
11. Hindamiskriteeriumite määratlemine
12. Väärtustepõhine juhtimine

V etapp - Motivatsioon
13. Personaalse arengukeskkonna loomine
14. Motivatsiooni leidmine ja hoidmine
15. Kokkuvõte programmist ja järeltöö kokkuleppimine

KUIDAS ME ÕPIME?
Mentorluse kuldreegel on see, et mentee ehk Sina valid endale mentori, mitte vastupidi . Seejuures on mentori ja mentee suhe 100% vabatahtlik. Samas on selle protsessi toimimiseks vaja kahte eeldust: esiteks peaksid meie väärtushinnangud üldjoontes kattuma ja teiseks peaksid Sa uskuma, et Sul on minu käest midagi õppida. Edasine on loomulik koos kasvamise protsess, mis lähtub alljärgnevast loogikast.

Isikliku arengu programm „Mentor“ sisaldab viit kahetunnist etappi ja kõik etapid on üles ehitatud sarnaselt:
- esimeses etapis lepime kokku eesmärkide, õppekava ja vahendite osas ning juhatame programmi tervikuna sisse, valides välja esimesed praktilised ülesanded;
- alates teisest etapist alustame tagasivaatega eelnenule ehk hindame varasemalt kokkulepitud kriteeriumite alusel, kuidas eelmises etapis õpitu rakendamine läks (45 min.);
- juhatame sisse uue teema ja selgitame sellega seonduvad põhimõisted (30 min.);
- teeme uue teemaga seonduva praktilise harjutuse ja analüüsime toimunut (30 min.);
- teeme kohtumisest kokkuvõte ja püstitame järgmise praktilise eesmärgi (15 min.).

Enne arenguprogrammi alustamist teeme 1-2 intervjuud, mille käigus otsustame, kas meie koostööst üldse asja saab ja milliseid abivahendeid (raamatud, filmid, audioprogrammid jne.) lisaks töövihikule rakendame, et protsess just Sinu vajadustele vastaks kohandada. Kahe etapi vahel jääb nädalane iseseisva töö periood, et õpitut praktikas katsetada ja rakendada.

Programmi lõpus saame protsessi nimetada õnnestunuks, kui algselt planeeritud esmane muutus on reaalsuseks saanud ja/või oled valmis saanud varem kokkulepitud kriteeriumitele vastava isikliku arengukava.

MIS PROGRAMMIS OSALEMINE MAKSAB?

Ühe etapi hind on 190 eurot ehk siis kogu programmi hinnaks kujuneb 950 eurot. Hinna sees on eelintervjuud, kõik koolitusmaterjalid alates töövihikust ja lõpetades koos valitud lisamaterjali (raamatute, filmide ja audioprogrammide jne.) kasutamisega. Samuti on hinna sees (vastavalt vajadusele kujunev) suhtlemine etappide vahelisel perioodil.

Arengunõustamise programmile „Mentor“ laieneb kõigi minu koolitustega kaasnev 100% raha-tagasi garantii. Juhul kui peaksid tulemuse osas rahulolematu olema, teen kõigepealt proovi tasuta vigadeparandusega ja kui see ka kokkulepitud tulemust ei peaks andma, siis maksan kogu raha tagasi. Soovi korral on Sul võimalik programmile eelhinnangu saamiseks suhelda nendega, kes on kõnealuse programmi juba läbinud.

Parimate koostöösoovidega
Aivar

Esimeses klassis oli hea õpetaja see, kes naeratas ja vastama kutsus. Meid oli klassis 45 ja oma järge oodates kirglik huvi jahtus. Varsti oli hea õpetaja hoopis see, kes vastamakutsumisega ei ehmatanud. Või see, kes raskeid küsimusi ei esitanud. Siis tuli aeg, kus väärtustasin õpetajat, kes ei jooksnud kohe emale või direktorile kituma. Mõnda aega tundusid kõik õpetajad nõmedad. Seejärel tuli aeg, kus tundsin hea õpetaja ära selle järgi, et ta nägi ja kiitis mind ning tunnustas minu pingutusi. Siis hakkasin kõrgelt hindama õpetaja oskust oma aine huvitavaks ja lihtsasti mõistetavaks muuta.

Ja siis tuli aeg, kus hakkasin õpetajas inimest otsima. Mäletan, kui raske oli leida õpetajaid, kelle sõnad ja teod kattuksid. Üks selline oma sõna peremees oli napi jutuga ja väga nõudlik. Üllatuseks leidsin selle karmi vormi seest suure ja sooja südame. Kui olin mässumeelsusena minetanud edasise võimaluse sportlasena välismaal võistelda ehk siis katkestanud oma sportlasekarjääri enne selle algust, julges see õpetaja vastanduda üldise arvamusega. Tänu talle jätkasin valitud teel ja mõistsin, et enamasti on protsess palju tähtsam kui eesmärk. Meeleheitlik võidu nimel punnimine taandus tasapisi ja asemele tuli rõõm igast väiksest edusammust.

Edev soov esineda ja eriline olla ei kadunud. Tulemuseks oli töö teatris ja suur tahtmine õppida oma ala suurtelt meistritelt. Paraku selgus, et mõnigi tunnustatud meister võib olla õpetajana küündimatu. Sain aru, et parim õpetaja ei ole mitte see, kellel on kõige rohkem õpilasi vaid pigem see, kelle õpilastest kujuneb meistri innustaval ja julgustaval eeskujul uus põlvkond õpihimulisi õpetajaid.

Siis algas Eestimaal suurte muutuste aeg ja õpetajat oli väga raske leida, sest see, mis toimus, oli kõigile uus ja tundmata. Sukeldusin ärisse ning kuulsin oma piiritaguselt õpetajalt, et ainuke asi, mis jääb muutumatuks, on see, et kõik muutub. Tundus uskumatu ja ebaturvaline, seepärast püüdsin siiski kõike kontrollida.

Tahe kontrollida olukordi, asju ja inimesi viis mind võimu maailma. Vägivald sai omaseks, piir sai ületatud ja aatemehest sai kurjategija. Selle ajajärgu parim õpetaja oli vanglakaaslane, kes veenis mind, et kunagi ei ole liiga hilja tõele näkku vaadata ja uutele väärtustele tuginev valik teha. Mõistsin, miks ja kuidas sai Saulusest Paulus. Õppisin halvas head nägema ja seeläbi halvale tänulik olema.

Sain aru, et Elu on Tervik ja terviku sees on hea ja halb koos. Ka halb õpetaja on hea õpetaja! See teadmine vabastas mind eksimise hirmust. See omakorda andis julguse üles korjata vahepeal kokku kukkunud suured unistused. Kogesin nii loomise joovastust kui ka ärevust selle tohutu sisemise jõu ees, mis igaühes meist peitub. Minu õpetaja ütles toona: “Sa kas usud, et suudad või ei usu – mõlemal juhul on sul õigus!” Valisin uskuda ja sündima hakkasid uskumatud asjad.

Alates sellest ajast tänaseni on minu headeks õpetajateks olnud suur hulk inimesi nii siin kui sealpool (riigi)piiri. Nende juhatusel jõudsin arusaamiseni, et aitamine tähendab abi iseseisvaks muutumisel. Olen mõistnud, et hea õpetaja ei ütle õpilasele ette midagi, mida see võib ise avastada, sest muidu jääb endast sõltuv edu kogemata. Kui edukogemus puudub, siis ei saa tekkida eneseusku. Eneseusu puudumine muudab aga inimese teiste mängukanniks. Nende teadmiste ellurakendamine aitas mul saada ja jääda oma elu peremeheks.

Täna tean, et õnnelikud on need inimesed, kelle õpitud oskused lähevad kokku nende isikuomadustega. Ja et hea õpetaja on see, kes aitab õpilasel avastada isikupära ja luua sellest lähtuva isikliku arengukeskkonna, mis sulandub Eluga. Hea õpetaja julgustab õpilast enda seest vastuseid otsima ning innustab teda mõtte, sõna ja teo ühtsust saavutama. Seejuures ei anna hea õpetaja vastuseid vaid esitab hoopis küsimusi, millele vastust otsides leiab õpilane Oma Tee Oma Tõeni.

Doris Karevale