Prindi see postitus
Kui Sa vaatad täna Eestis toimuvat, kas tajud, et midagi olulist on valesti läinud? Midagi, mis puudutab igaühte meist! Mõnda väga valusalt, mõnda vähem. Mis valesti läks? Kus eksisime? Mida jätsime tähele panemata? Kas viga annab parandada? Mida teha juhina, et tagada enda, oma pere, kogukonna, organisatsiooni ja ühiskonna jätkusuutlikkus? Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Liivakella Seminari tuleb selle hooaja esimene külalisesineja. Koostöö teemal tuleb arutelu sisse juhatama ning kõneainet tekitama tunnustatud mentor Asko Talu. Asko on otsustanud koostöö teema lahti harutada mehe ja naise suhete kontekstis. Oma käsitluses tugineb Asko paljuski Anatoli Nekrassovi õpetustele. Ühes võib olla kindel - vaevalt, et see vastuoluline arutelu kedagi ükskõikseks jätab … 
Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Kuus aastat tagasi otsustasin haridussüsteemi põhjalikumalt tundma õppida. Mida rohkem süüvisin, seda suuremaks kasvas hämming. Selgus, et haridus oli valdkond, kus otstarbekus ei olnud oluline. Miks? Esmalt seepärast, et seni oli hakkama saadud ilma süsteemse käsituseta ning teisalt seetõttu, et haridusterminoloogia oli ja on siiamaani korrastamata.
Ülo Vooglaid on juba pikki aastaid püüdnud asjaosalisi veenda, et eesmärk on subjektil, sest subjekt vastutab nii tegevuse, tulemuse kui ka tagajärje eest. Vahenditel (sealhulgas haridussüsteemil, õppekaval, ainekaval, samuti seadustel ja määrustel) on otstarve, mitte eesmärk. Nad on nagu nuga, mida saab kas otstarbekalt või ebaotstarbekalt kasutada, seejuures ka efektiivselt ja intensiivselt. Kellelgi ei tule pähe öelda, et noal oli eesmärk tappa inimene ja vaene mõrtsukas lihtsalt jäi käepideme külge?! Ometi räägib suur hulk haritud inimesi tõsimeeli näiteks seaduse eesmärgist.
Prindi see postitus
Kvantfüüsikud väidavad, et mitte miski, mida vaadeldakse, ei jää vaatlejast mõjutamata. See teadlaste avaldus kätkeb endas võimast ideed. See tähendab, et igaüks näeb erinevat tõde, sest igaüks loob seda, mida näeb ja näeb seda, mida loob! Tõde järelikult luuakse, mitte ei avastata! Kogu tõde on subjektiivne looming!
Üsna keeruline võib olla leppida asjaoluga, et maailmas luuakse praegu ligi seitse miljardit erinevat reaalsust? Elu on otsustamine, loomine, väljendamine ja selle kogemine, Kes Sa Tegelikult Oled. Igal kuldsel hetkel on see Enda taasloomine järgmises erakordses versioonis suurimast visioonist, mis Sul eal Enda kohta on olnud. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Alljärgnev on mõtteahel sellest, kuidas luua väga valusa teema arutlemise jaoks soodne õhkkond. Olen tajunud aegajalt mõnes seltskonnas, et minu jõuline ja „veenev“ teema käsitlemise meetod, aga teinekord ka isikupärane soov kõik kohe kiiresti endaga sama meelt saada , on inimesed aegajalt suure pinge alla pannud ja sisulisest arutelust ei saa enam asja. Kuidas vältida säärase ummikseisu tekkimist?
Alljärgnevalt panin kirja vestluse vedaja või moderaatori ühe võimaliku käsitlusmudeli ja tegin seda sisuliselt otsese kõne vormis. Ülesehituse loogika kujunes kirjavahetuses Neale Donald Walsch’iga. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Iseregulatsioon ja eesmärgistatud toimed kõlab nagu heebrea keel . Millest me siis maalähedaste inimestena selle teema raames räägime? Esiteks sellest, kuidas saada ja jääda iseseisvaks. Vaatame üle kuidas luua eeldused, mille toel inimesed ja organisatsioonid ise hakkama saavad ning teisi aidata suudavad. Sellega loogilises seoses õpime paremini mõistma juhitavate protsesside olemust – vaatame, mille poolest erinevad juhtimine, valitsemine, haldamine, valdamine ja sidustamine? Õpetajatena on selles valdkonnas minu jaoks olulist rolli mänginud Ülo Vooglaid, Margaret Wheatley ja Manfred Ketz de Vries. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Areng toimub alati millegi suhtes ja läbi suhtestumise. See sai mulle selgeks alles mõnda aega tagasi. Aastate jooksul Luule Viilma, Gunnar Aarma ja Neale Walschi abiga loodud esoteeriline võimaluste väli korrastus kuulates Margaret Wheatley’d ja vaadates, kuidas Ülo Vooglaid oma geniaalseid „ämblikke“ joonistas. Alljärgnev on loogiline jada mõtteid, mis ärkasid minu jaoks ellu nimetatud õpetajate ja veel mitme mõttekaaslase innustusel. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Järgnev jutt võib tunduda esmapilgul keeruline. Õnneks see vaid tundub nii . Arutelus selgub, et nn keerulise lahtiselgitamine avab meile uue ja avarama vaatenurga. Tänast teemat ehk Nähtust ja Protsessi on vaja osata eristada ja koos käsitleda eelkõige seepärast, et mõista vaadeldava olemust. See olemus väljendab alati põhjuslikke seoseid. Olemusest arusaamiseks on vaja analüüsida nähtust või protsessi kontekstis, et selgitada välja erinevate tegurite osatähtsus ning selle nähtuse või protsessi mõju teistele. Tänase teema käsitus tugineb taas paljuski sellel, mida on õpetanud Ülo Vooglaid. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Juba suve hakul valmis Ivaril tähelepanuväärne artikkel „Haridusfundamentalism toodab harimatust”, kus ta tutvustab haridusfundamentalismi peamisi tunnusjooni ning aitab näha nende ilmnemist ka Eesti haridussüsteemis. Artikkel ilmus ajakirja “Haridus” septembrinumbris ja kutsus esile üsna valulise vastukaja. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Eesmärkide seadmise ja saavutamise osas on mulle tänuväärseteks õpetajateks olnud kaks head sõpra – Ülo Vooglaid ja Peep Vain. Esimene oma süsteemse käsitluse, eriti eesmärgistatud protsessi teooriaga, teine aga kindla veendumusega, et karta tuleb lühikesi tähtaegu, mitte aga suuri eesmärke. Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Seekord ehk 22.09 on meil arutelu all vaatenurkade teema. Mulle on üha rohkem hakanud huvi pakkuma see, kuidas konkreetne vaatenurk mõjutab inimese reaalset elu. Oma hea õpetaja Neale Donald Walsch’i abiga olen jõudnud arusaamani, et sarnastes oludes, olukorras ja situatsioonis võib inimeste reaalsustaju olla totaalselt erinev ning see sõltub peaasjalikult nende vaatenurgast Elule! Loe ülejäänud sissekannet »
Prindi see postitus
Teesid annavad ülevaate sellest, millised teemad ja küsimused tulevad konkreetses Seminari arutelus päevakorda. Seekord (15.10) arutleme, miks üldse on vaja Liivakella Seminari arutelusid ja sarnaseid elukestva õppe programme? Kuidas aitavad need minul ja Sinul inimesena areneda? Püüan selguse huvides sõnastada rea põhimõisteid ja lähtun seejuures Ülo Vooglaiu käsitlusest. Esmalt on oluline märkida, et elukestvas õppes vahetame pidevalt rolle, olles näiteks kellegi suhtes mingil hetkel õpetaja ja järgmisel juba õpilane. Kui me usume, et elukestev õpe on sellisel kujul meie arenguks vajalik, siis selle mõtestamiseks on võimalik kasutada alljärgnevat loogikat: